kus astus üles LEP-ESTO juhtfiguur Ingrid Echter ning innustas kohaletulnuid suurüritusega haakuma. Uue suuna sai ettevõtmine aga käesoleva aasta alguses, mil Stanfordi Ülikooli Raamatukogudes asus Eesti ja Balti kogude assisteeriva kuraatorina tööle Liisi Eglit, kes võttis oma südameasjaks leida sobivad ruumid ning rahastus suurejoonelise konverentsi pidamiseks. Samuti asus ta juhtpositsioonile ürituse sisulise poole ettevalmistamise osas.
Konverentsil sai esimesena sõna Eesti Vabariigi Kultuuriminister Rein Lang, kes tutvustas Eesti muuseumimaastikku, sellega seonduvat seadusandlust ning veebipõhist andmebaasi www.muis.ee, mis kajastab muuseumikogudes leiduvat. Seejärel kõneles Eesti Rahva Muuseumi direktor Tõnis Lukas, kes keskendus väliseesti materjalide kogumise ja säilitamise vajalikkusele ning võimalikele väljunditele.
Torontos asuva VEMU/Eesti Õppetöö Keskuse peaarhivaar Piret Noorhani tutvustas Baltic Heritage Networki kui välisbalti materjalidega tegelevaid arhiive, raamatukogusid, muuseume ja teisi taolisi asutusi koondavat organisatsiooni, mille portaali www.balther.net on koondatud kõige täielikum informatsioon eestluse teemaliste kogude kohta üle kogu maailma. Baltic Heritage Network korraldab regulaarselt ka väliseesti arhivaaride suvekoole, välisbalti arhiivinduse konverentse ja noorte diasporaa uurijate seminare ning annab vajadusel arhiiviabi. Piret Noorhani rääkis ka VEMU olevikust ja tulevikust.
Järgmine kõneleja Maarja Merivoo-Parro esindas nii Baltic Heritage Networki kui Immigratsiooni Ajaloo Uuringute Keskust Minnesotas, kus oli veetnud möödunud õppeaasta Fulbrighti stipendiaadina. Nii üldisemas plaanis kui ka üksikisiku tasandil tuli tutvustamisele Baltic Heritage Networki seminaritegevus ning Minnesota Ülikooli juures asuva Immigratsiooni Ajaloo Uuringute Keskuse valduses asuvate Ameerika eestlakonna arhiivimaterjali kasutamise võimalused ja väljundid.
Riigiarhiivi kogumisosakonna juhataja Tiiu Kravtsev ja Rahvusarhiivi nõunik Birgit Kibal andsid ülevaate Eesti arhiivinduse hetkeseisust ning tutvustasid internetipõhiseid andmebaase, mida on võimalik leida aadressil www.ra.ee ning mille kaudu huvilised saavad uurida tuhandeid digiteeritud säilikuid nii Eesti kui tema diasporaa ajaloo teemadel. Rahvusarhiiv pakub väliseesti kogukondadele ka arhiiviabi ning loomisel on andmebaas, mida saaksid oma vajadustele vastavalt kasutada just väliseesti arhivaarid.
Eesti Vabariigi Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi asekantsler Taavi Kotka viis kuulajad rännakule digitaalse maailma ja võrgus elatud elu ohtude ja võimaluste mitmekesisele maastikule, rõhutades mäluasutuste vajadust digitaalse maailma arengutega sammu pidada.
Viimasena võtsid sõna võõrustajad Stanfordist – Liisi Eglit ja David Jacobs. Liisi tutvustas Stanfordi Ülikooli Raamatukogude Eesti teemaliste kogude üldseisu ning tulevikulootusi. Liisi kui värskelt loodud Eesti ja Balti kogude kuraatori ametikoha täitja üks kohustusi ongi koguda Eesti, Läti ja Leedu teemalist kirjandust, perioodikat ning arhiivimaterjali nii ajaloo kui tänapäeva sündmuste kohta. Liisi rõhutas, et tema tööd rahastav Kistler-Ritso Sihtasutus peab ajalooteemadega tegeledes oluliseks nelja märksõna: okupatsioon/anneksioon, vastupanu, vabadus ja taastumine.
Arhivaar David Jacobsi ettekanne lõi elava pildi Hooveri Instituudi Balti teemalistest kogudest. Selgus, et Eesti teemalised materjalid olid ühed esimesed, mis asutuses arvele võeti. Huvitavaid dokumente leidub Hooveri Instituudis muuhulgas ka Karl Robert Pusta, Raadio Vaba Euroopa ning DP laagrite kohta.
Konverentsil saadi kinnitust, et Eestis toimub väga ulatuslik ja kõrgetasemeline digiteerimistegevus, millest teised riigid võivad õppust võtta. Kurvema poole pealt tuli aga jutuks, et endiselt on kuulda lugusid sellest, kuidas enda või sugulaste asju korrastades visatakse ära hindamatu väärtusega pabereid, samal ajal kui vähem väärtuslikud laialt levinud trükised hoolsasti alles hoitakse. Tähelepanu vääriksid mõlemad. Arutelu tulemusena leiti, et ei saagi eeldada, et arhiivitööd mitte tundvad inimesed iseseisvalt teaksid, missuguseid materjale erinevad arhiivid ja uurijad vajavad. Oleks aga hea levitada sõnumit, et sageli omanike poolt väheväärtuslikuks tembeldatud isiklikud ja argised tekstid nagu kirjad, päevikud, märkmikud ja muu taoline on sama olulised kui sellised ametlikud dokumendid nagu pass või kooli lõputunnistus. Kohaletulnud ilmutasid suurt hoolivust eestlaste ajalooallikate suhtes üle kogu maailma. Jäi kõlama soovitus: enne kui mingeid pabereid minema visata, tuleks konsulteerida kas Baltic Heritage Networki esindajatega, Eesti Rahvusarhiivi töötajate või Stanfordi ja Minnesota ülikoolide juures Eesti-teemalisi kogusid loovate inimestega. Nemad oskavad anda parimat nõu selles osas, kuhu oleks kõige parem materjale hoiule anda.
Hellitati ka lootust, et Minnesota Ülikooli Immigratsiooni Ajaloo Uuringute Keskus, Stanfordi Ülikooli Raamatukogud ning Hooveri Instituut kui kolm suurt eesti materjalide kogujat USAs leiaksid võimaluse oma tegevust kooskõlastada, et tekiks kindel süsteem, mille alusel nii materjalide loovutajatel kui uurijatel oleks hõlbus oma tegevusi kavandada.
Maarja Merivoo-Parro
