Reporteritöös tekib olukordi, kus ei saa kohe asjalikult teema kallale asuda, tuleb alustada illustreeriva eellooga. Siinkirjutajale meenub mõne aasta eest toimunud Johannes Pääsukese fotonäitus „Mees kahe kaameraga", mida süvenenult vaadeldes kadunud sõber Elmar Tampõld talle omase hiidlasliku huumoriga tähendas: „Nüüd ma tean, mis vahe on fotograafil ja päevapiltnikul."
Reporteri lapsepõlvemaal polnud isegi päevapiltnikke. Kui tekkis vajadus kedagi tulevaste aegade jaoks jäädvustada, mindi ülesvõtja juurde. Kammiti juuksetukk sirgeks ja seisti tõsise näoga ülesvõtmise aparaadi ees nagu armulaualine. Liigutada ei tohtinud.
Tohtriameti minetanud ja end fotokunstile pühendanud Peeter Põldre maailm on sootuks erinev. Kolmapäeval, 13. jaanuaril esines ta Tartu College'i loengutesarjas ingliskeelse ettekandega, mis eestikeelses tõlkes võiks kõlada „Rahvatantsust Pan-Ameerika mängudeni”. Oli ütlematagi selge, et spordifotograaf ei saa loota, et teivashüppaja latti ületades ilusasti paigal püsiks, kuni fotograaf oma klõpsu tehtud saab.
Kui ülalmainitud põhilisest on lihtne aru saada, siis paljusid olulisid detaile teab ja tunneb vaid see, kes liigub maastikul, kus oskus tabada õiget hetke omab ülimat tähtsust. Kõneleja valgustas neid üksikasju ilmekalt, illustreerides oma ettekannet ekraanil valguspiltidega.
Kõigepealt peab spordifotograaf olema oma tööks korralikult ette valmistatud. Osa võtteid saab tabada juba treeningu ajal. Ülitähtis on enda paigaldamine kohale, kust action shot kõige mõjuvamalt esile võiks tulla. Tuleb mõelda ka enda turvalisusele, sest spordiväljakul võivad nii fotograaf kui ka kaamera tõsisesse ohtu sattuda. Võtteid tuleb teha võimalikult palju ja kõige lõpuks loota heale õnnele. Täpselt nagu lahingus (kui Napoleonilt küsiti, millist kindralit ta oma vägesid juhtima soovib, vastas ta: seda, kel on kõige rohkem õnne).
Kõneleja osales 2015. a Torontos toimunud Pan-Ameerika mängudel 21 päeva järgemööda, jäädvustades 17 eri sündmust. Kohtus paljude kolleegidega, kes eranditult olid valmis oma kogemusi jagama ning nõuandega abistama. Kes võiks arvata, et kõige raskem on saada head võtet võrkpallivõistlusest. Või et kõige ohtlikum fotograafi jaoks on korvpall. Või et rannavolle ajaks tuleb end kõrvaklappidega varustada. Erilisi efekte annavad lähivõtted. Pilkude kõne muutub kaamera ees elavaks. Lehviv juuksetukk on liikumise sümbolina iga fotograafi lemmik. Näoilme kõnekus tuleb esile pärast võistlust mõistetes jubo (jubilating victory) ja selle vastandis despero.
Rahvatants on spordi kõrval fotograafile märksa ohutum, kuid imetoredaid hetki saab jäädvustada siingi. Üksik- või grupihüpped, mudilaste andunud püüdlikkus, Tuljaku paarisliikumine a la „kas kumab kuu” ja võidukas lõputõste – las-kem e-la-daaaaaaaa! Kõneleja esitas ka kaadreid tantsupidudelt Tallinnas. Kui kõnelejalt ettekande lõpus küsiti, milline on võetud ja kasutatavate kaadrite suhe, vastas ta, et tema puhul on see umbes üks kümnele ja oli selle suhtega üsna hästi rahul. Märkis samas, et mõnd suuremat ajalehte esindavad professionaalid teevad sageli tuhat võtet, sõeluvad sellest välja sada ja lõpptulemusena kasutavad kaht-kolme.
Tabavaima hinnangu ettekandele andis vist Jaak Järve, kui ta kõnelejale sõbralikult ette heitis, et see arstiteadusele varem selga ei pööranud. Publik igatahes reageeris sellele tugeva aplausiga ja reporter vabandab nende nimel kõigi ees, kel tervisega probleeme.
Kõnelejat tänas VEMU peaarhivaar Piret Noorhani, kes teda ka loengu eel tutvustas.
