Tõnu Tõsise loeng valmistas pettumuse – heas mõttes. Teema oli nii hästi läbi mõeldud ja oskuslikult kavandatud, rääkimata sujuvast ning mõjuvast esinemisest, et paratamatult tekkis mõisate vastu elav huvi, et mitte öelda sümpaatia.
Kui palju on mõisatüüpe? On kiriku-, rüütli-, linna-, riigi- ja karjamõisad. Lisaks veel poolmõisad, rüütelkonna mõisad. Neil kõigil on oma erinevused, mida lektor asjalikult selgitas. Mõisa peahooned ehk häärberid on kavandatud õige mitmes erinevas stiilis, nagu vanabalti-, renessanss-, barokk- või hilisbarokkstiil. On keskaegseid puitmõisaid kindlustatud linnustega. Klassitsism, historitsism, juugendstiil, heimatstiil – neid kõiki tutvustas lektor valguspiltide abil.
Mis on mõis? Suur majandusettevõte, mille juurde peale esindusliku peahoone ja mõisasüdame kuulub harilikult mets ja iluaed, haritav karjamaa, sageli tuule- või vesiveski, viinaköök või –vabrik, kindlasti mingi veekogu – tiik, järv või jõgi.
Milline on tänaste mõisate olukord? Paljud on kadunud, lagunenud, võsastunud. Neid on põletatud ja lõhutud. Mõnd on praegusel hetkel võimalik omandada Toronto keskmise maja hinnaga, kuid nende elamiskõlblikuks muutmiseks on vaja miljoneid dollareid. Ainuüksi küttesealdistele kuluvad tohutud summad. Miks? Sest taasiseseisvumise algpäevil rüüstasid „ettevõtlikud” inimesed mõisahooneid ning radiaatorid müüdi vanarauaks. Leidub siiski ka heas korras mõisaid, mida kasutatakse muuseumiks, kooliks, vallavalitsuseks, sööklaks või suvitusmajaks. Mitmest on saanud eraomand.
Mõisate tulevik on seotud rahaga. Mõni võib minna muinsuskaitse alla, kuid selleks on kindel kriteerium terve rea vastavate nõuetega.
Lektoril tundub olevat tugev huvi Eesti mõisate vastu. Ta on külastanud paljusid, uurinud nende ajalugu ning tutvunud praeguse olukorraga. Kokkuvõttes võib öelda, et kui ta otsustab Eestisse kolida ja mõisnikuks hakata, siis on siin üks mats, kes ei tõrgu mõisahärra eest mütsi maha võtmast. Samalaadseid väljendusi oli kuulda suhteliselt arvuka publiku suust.
Eerik Purje