Naerutas ja hoidis pinget piisavalt kaua, et pidas vajalikuks isegi „suure vahetunni” välja kuulutada, et publik saaks kohvi-kringli najal oma nautimismeeli teritada. Võib arvata, et väike hingetõmbepaus talle endalegi ära kulus.
Peab nõustuma autor/lavastaja Tiit Paluga, et üksinda etenduse andmine on näitlejale suur väljakutse. Selleks, ja eriti selleteemalise tüki puhul, on tarvis tugevat „püstijalu-pullivenna” (nii võiks ehk stand-up comedian eesti keeles kõlada) talenti. Sepol on see kahtlemata olemas. Väljendusrikas ja variatsioonirohke hääl, miimika, žestid, veenev kehakeel – kõik „mängisid” sel õhtul. Oh, ja siis veel pausid. Kui efektiivselt näitleja neid kasutada oskas! Jättis lause õigel kohal pooleli ja lasi kuulajail selle mõttes lõpetada. Tõmbas huumorigranaadil sütiku välja, heitis õhku ja nautis naeruplahvatust, mis tõestas, et oli andnud täistabamuse. Läbinisti õnnestunud etendus. Kedagi ei häirinud puuduv lavapilt ega asjaolu, et ainus rekvisiit poodiumil oli tool, millele näitleja vahetevahel toetas. Taustamuusika, mida vaid paaril-kolmel korral kasutati, oli maitsekalt valitud ja oskuslikult rakendatud.
Amps pealkirjas võib lugejat häirida. See tähendab ju ikkagi vaid suutäit ja vihjab võimalusele, et suur isu sai rahuldatud, kuid kõhutäiest jäeti ilma. Lausa nii see ei olnud. Etenduses oli terve rida võrratuid ampse, mis kõik kõditasid suulage, koguni sel määral, et lõppedes ei tulnudki meelde kõhu vajadustele mõelda. Alles hiljem, koduteel, oli mahti vaagida tükki ennast ja siis tõstis kriitiline meel pooluniselt pead. Hakkasid endalt küsima, mida sulle õieti serveeriti. Tahes tahtmatult kandus mõte eelmisele samalaadsele etendusele pealkirjaga „Eesti mees ja tema poeg”, kus sellist küsimust ei tekkinud.
Tõsi, ei ole õige arvustada üht näidendit teise najal. Kuid ei ole ka kõige otstarbekam kirjutada uut näidendit eelmise edu najal. Näib, et lavastaja oli Peep Pedmansoni tüki menust nii vaimustatud, et otsustas kirjutada sellele järje. Juhtus sama, mis Lutsul pärast „Kevadet”, Kivikal pärast „Marmortahvlite” esimest köidet ja paljudel teistel. Palul oli käes tugev trump: ta tundis Seemani lavalisi võimeid viimase nüansini ja kasutas need efektiivselt ära. Ning langes selle ohvriks. Etendus oli nauditav, kuid mitte kauaks meelde jääv, selleks oli tüki süžee pisut lahja ning liialt laialivalguv. Hea seegipoolest ning autor ei tohiks uutest samalaadsetest katsetustest loobuda.
Näitlejat premeeriti lillebukettidega ning publiku tunnustava aplausiga. Loodame teda kindlasti veel Toronto lavalaudadel näha.
Eerik Purje
Fotogalerii siit: Tartu College'is esietendus mononäidend “EESTI MEES JA TEMA NAINE”