Rebas ei esita mitte ainult oma tähelepanekuid akadeemilisest/ajaloolisest lähtekohast, vaid suunab tähelepanu käesoleva ajastu meestele, kes on pühendanud ennast Eesti riigikaitsele. Ta käsitleb eriti neid väliseestlasi, kes on võtnud endile kohustusi, nagu seadus näeb ette ajateenistusega seoses.
Mis ajendab, eriti võõrsil elavaid noori, oma hariduse ja karjääri sihid kõrvale asetama ja tegema, vähemalt vahelduseks, midagi erakorralist? On see patriotism, isamaalisus, seiklus- või uudishimu või puht kodanikukohustuse tunne? Osalejad saaksid teada, mis selline pühendumine annaks isikule, mis neid ootaks ja kuidas üldse ennast rakendada riigi teenistusse. Eestil on vaja noori koosarvatud kodanikke välismaal!
Teema on aktuaalne ja oluline.
