Pühapäeval, 26. jaanuaril näidati 50 aastat tagasi valminud filmi „Legendi loojad”. Eerik Heine käsikiri ja Evald Mägi lavastus baseerub faktilistele sündmustele metsavendade elust. Kolmapäeval, 29. jaanuaril kõneles dr Hain Rebas teemal „Eesti metsavennad 1941/44/49-78″, esitades põhjaliku ja ülevaatliku pildi metsavendlusest mainitud aastatel. Mõlemad üritused olid kokku meelitanud hulga kuulajaid/vaatajaid, teine märgatavalt rohkem.
Filmi tutvustas lühidalt Rein Ende, oma kommentaarid lisas dr Hain Rebas. Linastus oli huvipakkuv vaatamata tehniliselt nõrgale kvaliteedile – kaks ülekannet: 16mm filmilt videolindile ja sellelt DVD-le. Tuttavad näitlejad, kellest veel üksikud elus. Ainus kohalviibija oli metsavenna rollis kaasa teinud Raffi Moks. Süžee pisut ülepakutult heroiline, kuid siiski selline, mis meie vaatajaskonna hingekeeli puudutamata ei jäta. Aukartust sisendas ka tollaste tegijate ind ja panus. Meie pagulashollywoodi võimalused olid ju üpris piiratud.
Metsavendadest kõnelejat dr Hain Rebast tutvustas Tartu College'i president Jaan Meri. Julgen selle siinkohal edastamata jätta, eeldades, et lektor on lugejaile piisavalt tuttav. Vaid põgusalt puudutan ka ettekande avatakte, kus lektor tegi kummarduse eesti meestele läänes, mõeldes neid, kes on siitpoolt astunud taasiseseisvunud Eesti kaitsejõudude teenistusse, erukindral Aleksander Einselnist noorte torontolaste Veiko Parmingu ja Kalle Amolinsini. Nende meeste üle on meil kõigil põhjust uhkust tunda.
Ettekande naelaks oli siiski teine kummardus – metsavendadele, kes läbi mitme ajaperioodi võitlesid ränka, ennastsalgavat ja lootusetut võitlust. Aastaarvudel pealkirjas on oluline tähendus. 1941 tähistab neid, kes varjusid esimesel sõjasuvel, kas peites end Nõukogude mobilisatsiooni eest või mõjustatuna perele osaks saanud repressioonidest. 1944 viis „rohelisse armeesse” hulga mehi, kes lootsid lääneriikide abiga Eesti iseseisvust taastada. 1949. aastal pani paljusid metsavendlusega liituma talumeeste toores maksustamine ja uus küüditamislaine. 1978 märgib metsavendluse lõplikku hääbumist.
Kõneleja rõhutas, et teema käsitlus nõuab peale allikbaasi kriitilise valdamise eesti rahvusliku vastupanumeelsuse ja okupatsioonipoliitika tundmist, sissisõja mõlemapoolse taktika ja psühholoogia valitsemist, head orienteerumist Eesti maastikul ning teaduse eraldamist pseudoteadusest.
Metsavendluse sihid olid määratletud Relvastatud Võitluse Liidu üleskutses aastal 1946: demokraatia, riiklik iseseisvus; rahvuslik üksmeel; relvastatud võitlus, toetudes Atlandi hartale.
Igapäevane tegevus hõlmas eeskätt redutsemist ootamise ja postil seismisega, kuid ka organiseeritud sidepidamist, luuret ja infolevitamist. Oluline oli varustumine: toit, relvastus, tööriistad, ravimid, kaardid, transportvahendid. Aidati talunikke põllutöödel, kalastati, käidi jahil, aeti puskarit, ehitati punkreid (alati pidi leiduma ohu puhuks varupunker). Harrastati käsitööd ning ei puudunud ka laul ja omavahelised suhted. Kõik „vennad” ei olnud meessoost.
Laiahaardelisema tegevuse hulka kuulus väljaõpe, talunike röövitud rahaga aitamine, vaenlaste hävitamine, vangide vabastamine. Metsavendade koguarv oli ligi 30.000 võitlejat.
Peamisteks ohtudeks olid esiteks inimlikud nõrkused: naised, viin, edevus ja hooplemine, samuti survestatud omaksed ja muidugi reetmised. Metsavendlust infiltreeriti mitmel viisil, üheks mõjuvamaks vahendiks oli mürgitatud viinaga uinutamine. Lisaks puudulik arstiabi ja nälg ning liikumatusest tulenev nõrkus. See kõik, koos vaimse ja füüsilise mandumise ning vaenlase üha tõhusama terroriga, viis aja jooksul lõpliku hävinguni.
Metsavendade isikulises koosseisus domineerisid maainimesed, suhteliselt vähese hariduse ja sõjaväeliste kogemustega. See kehtis ka juhtide puhul. Mis neid tiivustas ja innustas, oli normaalse eesti mehe ja naise normaalne jonn ja viha.
Kui küsida, mida metsavendlusega saavutati, siis võib öelda ühe vanema ellujäänud metsavenna sõnadega, et õieti mitte midagi. Kuid ometi võideldi ja võib arvata, et samalaadses olukorras võideldakse jälle. Metsavendlus oli võitlus Eesti Vabariigi iseseisvuse eest ja rahvale tehtud ülekohtu vastu.
Ettekanne võeti vastu tugevate ovatsioonidega ja kõnelejale esitati mitmeid küsimusi. Kedagi huvitas, kas metsavendlust esines ka sakslaste okupatsiooni ajal. Kahtlemata leidus, kuid mitte organiseeritud kujul. Peamised varjujad oli sõjaväeteenistusest kõrvale hoidjad, keda eriti ei kimbutatud. Need ei pidanud ka relvastatud võitlust okupantide vastu. Küsiti veel lektori arvamust, milline olnuks tolleaegne pilt ilma metsavendluseta. Kindlasti põhiliselt sama, kuid rahva üldine moraal olnuks märksa madalam.
Eerik Purje
