Keiu Kulles on veel ainuke kunstnik Eestis, kes valdab peent filigraantehnikat. Mainitud tehnika nõuab palju kannatlikkust ning on äärmiselt keeruline. Nimelt hõbedast traat joodetakse metallalusele, millele on purustatud metallupuru ning traadist ja metallipurust hakatakse seejärel väga täpse käega punuma ehteid. Eesti kuulsaim filigraankunstnik Ede Kurrel pälvis selle tehnika eest 1937. aastal lausa hõbemedali Pariisi maailmanäitusel. Keiu aga hakkab unustustehõlma vajunud tehnikat õpetama Viljandi Kultuurikolledžis.
Keiu kõneles kihelkondlikest ehetest suure õhinaga. Nimelt on ehetel olnud läbi sajandite Eesti naise seas väga tugev roll. Neid on kantud kurjuse eemalepeletamiseks ning sotsiaalse staatuse näitamiseks. Väidetavalt oli 18. sajandi jõukatel emandatel kuskil 9 lehma väärtuse jagu ehteid alati olemas. Igale sündmusele oli oma tavapärane ehe ette nähtud. Kujude ja mustrite põhjal võis nii mõndagi inimese kohta öelda – tema päritolu ja staatust näiteks. Seetõttu on tänapäevalgi oluline teada rahvuslikke ehteid kandes nende tähendust. Laulupeo lähenedes on ehk paljud eestlased mõelnud rahvariiete soetamise või juba olemasoleva rahvusliku garderoobi täiendamise peale. Keiu seletas niisiis ka lähemalt, mismoodi eri tüüpi ehteid kanda.
Kõigepealt, pidulikud metallehted olid alati hõbedast. Puidust ja õlgedest sõled ei kuulu rahvariiete juurde. Ühtlasi ei kandnud eestlased eriti kõrvarõngaid, nii et rahvarõiva juurde, kui üldse, kuulub pigem tagasihoidlik kõrvarõngas.
Kõige enam kanti helmekeesid. Esimesed helmekeed kingiti lastele juba nende sünnil või esimese hamba tuleku puhul. Enamasti olid keed klaashelmestest, aga vahel täiendati neid ka hõbehelmeste ja kannaga rahadega. Helmekeed aitavad luua pidulikkust, toovad esile seeliku ja tikandivärvid. Värvilisi klaashelmeid võib kanda kõikide rahvariietega. Helmeste värvus on eelistavalt tumedamat tooni – punane, roheline, sinine, must, valge ja värvitu klaas. Puidust, plastmassist ja seemnetest helmed jällegi ei kuulu rahvariiete juurde. Helmeid on soovitav kanda lahtise helmekeena, sidudes need kukla taga paelaga. Esimene helmerida on tihedalt ümber kaela. Järgmised helmeread seatakse vitssõle ja suure sõle vahele.
Sõlgesid ja preese kasutati rinnaehetena ja olid ühtlasi rõivaste kinnitusvahendid. Ümmargusi, väikeseid võrukujulisi vitssõlgesid kasutasid nii mehed kui naised. Naiste viljakuse sümboliks ja kõige pidulikumaks ehteks oli aga kuhiksõlg, mis kinnitati rinnale. Kui mitut sõlge korraga kanti, siis kõige uhkem läks rinnale ja väikseim kurgu lähedale. Sõlesiid jäi nii kuhiksõle peale rippu.
Eriliselt hinnati ka silmadega preese. Silmadeks kasutati veinipunaseid ja rohelisi klaastahukaid – silmi oli tavaliselt kuus. Kui ennast sõlgede ja preesidega ehtida, siis peaks järjekorda silmas pidama. Vitssõlega kinnitatakse särgikaelus, prees käib keskel ja eriti pidulikul korral lisatakse ka preesi alla kuhiksõlg.
Eestis on võimalik paljudest kohtadest tellida omale rahvuslikke ehteid. Keiul ongi käes väga kiired ajad – kaks näitust ning saabuv laulu- ja tantsupidu. Keiu ütles loengu lõpus, et küll ta siis pärast laulupeo lõppu läheb Hiiumaale põõsa alla puhkama. Aga täpsustas, et ehted on tal kõik Hiiumaal kaasas, nii et kui keegi suvel sinna satub, võib Keiuga ikka põõsas äri teha. Senikaua võib tema töödega lähemat tutvust teha aadressil: keiuehted.blogspot.ca.
Kuna Keiu oli loengu lõppedes väga hõivatud mitmetele eraviisilistele küsimustele vastamisega, siis oli ta lahkelt nõus vastama mõnele küsimusel emaili teel. Siin need on.
Mulle jäid eriti silma Teie suurepärase kompositsiooniga fotod. Jäätükid ja nõmmeliiva tee olid nii huvitavad mõtted. Kuidas te oma sõnul kirjeldaksite oma loomingut ja stiili? Kust ammutate inspiratsiooni ja mõtteid kõige enam?
Ma arvan,et meie, eestlased, oleme säilitanud oma sidet loodusega.Terve oma elu olen ma pärani silmi jälginud enda ümber kaunist loodust,aastaaegade vaheldumist, vaikust ja tormi. Vast filigraanehtekunstis saan ma jäljendada oma mälupilte.
Kihelkondlike ehetega tunnetasin, et arusaamine möödunud aegade ehetest on mul geneetiline. Ma justkui oleksin neid ehteid kunagi tundnud.
Tuleb lihtsalt oma meel hoida erk ja vaba, siis need ideed ja mõtted tulevadki.
Eesti naised kannavad teadaolevalt ehteid pidulikel sündmustel. Kas Teil oleks mõned soovitused, miks naised, ning just ka noorema generatsiooni naised võiksid kanda ehteid tihemini?
Kanda võiks ehteid, mis on väga omased ja millega võiks tunda ennast mugavalt. Huvitav,et 18.saj – 19. saj kanti puhtalt praktilisel vajadusel lihtsat vitssõlge ja kurguhelmeid. Tänapäevalgi on hõlmad tihti inimesel eest valla. Ei teata seda vana lahtise vitsaga kinnitamisviisi, mis on turvaline igas olukorras ja see väikene aktsent ja kurgu all lihtne kee ehk kurguhelmed teevad naise pilkupüüdvaks ja teadlikuks. Kui on sajandeid usutud näiteks krõlli ehk hõbehelme kaitsvasse energiasse, siis miks ei võiks korra ehtega dialoogi pidada ja tunda, kas ta kõnetab sind. Arvan kindlalt, et selles ehtes on väge.
Meid on siin maakeral nõnda vähe ja kui meil on väljakujunenud traditsionaalsed ehted, mida naabermaades ei tunta, näiteks kodarrahad, kuhiksõled, preesid, siis oleks ju tore teistest eristuda ja tunda rõõmu, et just meil on sellised ainuomased ehted. Keegi lihtsalt pole neid originaale sada aastat teinud.
Viimasena tahtsin puudutada teemat, et olete ainuke filigraanehete kunstnik Eestis paari artikli kohaselt. Miks Eestis see nõnda vähe levinud on? Ning asute õpetama seda kunsti Viljandi Kultuurikolledžis järgmisest aastast, kas jäi õigesti meelde?
Asun juhendama juba selle aasta maikuus Viljandis metalliala tudengeid.
Miks on filigraanehtekunstile nii vähe tähelepanu pööratud?
Arvan, siin tõttavas maailmas ei oska inimene sellisele ehtele tähelepanu pöörata. Ta ei pruugi aru saada,et filigraanehte valmistamine võtab palju aega ja ehte teostamine nõuab suurt täpsust ja meisterlikkust. Sellest tulenevalt maksab ehe rohkem ja poest saab ju palju odavamalt justkui visuaalselt vahvama.
Eesti filigraanehtekunstile tahaks loota pikka iga, julgen seda sosinal soovida ja loodan.
Birgit Podelsky
