Piret Noorhani, meie võõrustaja, on arhivaar rajatavas VEMUs (Välis Eesti-Muuseum) Torontos ning paljude kohalike kultuuriürituste hing ja eestvedaja. Liisi Eglit töötab San Fransiscos Stanfordi Ülikoolis Eesti ja Baltimaade osakonna kuraatorina. Mina kui arhivaar, sel aastal 50. juubelit tähistavas Eesti Arhiivis Ühendriikides, kus üks esimesi ja mahukamaid sellelaadseid kogusid, esindan USA idakallast.
Rääkimist on palju. Spetsiifilistest ametialastest nüanssidest kuni kogu Baltimaade diasporaa küsimusteni. Nüüd, kus Eestist väljaränne on taas piibellikes proportsioonides ja isegi kogu Eesti kestmajäämine jälle valulikult päevakorrane, on meie missioon ´´püha kohustus´´. Eriti, kuna enamik Ühendriikides ja Kanadas asuvaid arhiive ja raamatukogusid on komplekteeritud vabatahtlikest annetustest ja missioonitundest.
Nagu toonitab Eesti Arhiivi juhataja Enda Mai Holland Michelson:´´Isegi, kui Eesti maa ja rahvas peaks kunagi kaduma, tahan ma, et maailm teaks ja teadvustaks, et Eesti maa ja rahvas OLI OLEMAS.´´
Minu ajutiseks koduks on Tartu College, kus Viru hotelli meenutavad 18 korrust täidavad Toronto Ülikooli ühiselamu funktsiooni. Sealt laekuv rent on kindlaks ja pidevaks majandamisallikaks, mis võimaldab Toronto eestlaskonnal kultuurivallas jätkusuutlik olla. Piisab ainult, kui vaadata sealsele ürituste kavale, mis on kadestamisväärselt tihe ja mitmekülgne.
Laupäeval, 5. aprillil meenutati Olga Kistler-Ritso elutööd ja panust Eesti pärandi hoidmisele. Teatavasti on Okupatsioonide Muuseum Tallinnas just tema fondi abil rajatud ja esimene spetsiaalselt muuseumiks ehitatud hoone Eestis. Tema elulugu kõlab nagu kangelasromaan. Vaesest kasulapsest hiilgava arstikarjäärini ja ennastunustav ´´Eesti asja ajamine´´. Ja seda mitte ainult sõnakõlksuna, vaid just sel kõige tegusamal viisil – oma rahadega. Päevasest mälestusõhtust võttis Skype'i kaudu osa ka Okupatsioonide Muuseumi juhataja Kadri Viires.
Hiljem õhtul, Eesti Panga 60. a juubeligalal Toronto Eesti Majas, jäid mulle meelde kohaliku Kanada poliitiku sõnad, mis kirjeldavad Olga Kistler-Ritsot perfektselt – ´´foreign Estonians are all over-achievers´´ (kõik väliseestlased on üle-saavutajad).
Tundub, et hetkel on vähemalt nii USAs kui Kanadas teatud üleminekuperiood. Vanad väliseestlased, nii nagu nad end ise nimetavad, on areenilt lahkumas teenitud puhkusele või kahjuks suisa teispoolsusesse. Sõjapõgenikud, kuigi olles kindlas veendumuses, et peagi vabasse Eestisse tagasi pöörduda saavad, panid DP-laagrites aluse mitmele väliseesti organisatsioonile. Laagrites nagu Geislingen Saksamaal, rajati kohe eesti koole ja trükiti ajalehti prügikastist korjatud trükimasina lehtede teisele, trükivabale poolele. Kui nüüd mõelda, kui mitmed rahvused istuvad põgenikelaagrites, aastakümneid ainult niisama lebotades ja piimapulbrit närides, peab taas tõdema – eestlased on tõepoolest üle-saavutajad.
Kohalike eesti seltside ja organisatsioonide kestmine sõltub nooremast generatsioonist. Kui veel 1990ndate aastate trend tundus olevat, et enamikku äsja Eestist immigreerunuid eesti ühingud ja kooskäimised ei huvitanud teps mitte ja nad hakkasid kohe ameeriklasteks või kanadalasteks, siis praegu on endist märku andnud paljud minu-ealised ja innuga tegutsema asunud. See oleneb muidugi inimese enda huvidest ja võimalustest, sest suur osa väliseesti seltside tegevusest sõltub vabatahtlikest annetustest, nii rahalistest kui ajalisest, nagu Lakewoodi Eesti Arhiivgi. Eestlased, kes on endale USAs või Kanadas uue ´´päris´´ kodu leidnud, oma töö ja pere-eluga rahul, neil on aega ja tahtmist nö. vabal ajal eesti üritusi organiseerida.
Tean, et kodueestlastele teeb muret rahva suur väljaränne. Aga mis teha, kui olud sunnivad. On ammu tõdetud, et tulihingelisemad patrioodid ongi tihti välis-eestlased. Mine tea, ehk ongi Eesti saatus püsida läbi aegade selline fluiidne idee ja lüüriline legend…
Ave Maria Blithe
