Nagu teda tutvustav VEMU peaahivaar Piret Noorhani märkis, oli tegu värskelt Metsaülikoolis osalenuga, kuhu ta oli sattunud Priit Vesilinnu soovitusel, otsimaks Asendus-Eestit.
Asenduseestlane alustas oma ettekannet vapralt eesti keeles, läks varsti kodusemale inglise keelele üle ja tutvustas oma etnilist tagakambrit. Isa sünnikohaks on USA osariik Illinois, isa vanemad on eesti pagulased: vanaisa mulk, vanaema saarlane. Brasiilias Sao Paolos sündinud emal on mingil määral saksa ja austria verd. Ta ise on sündinud San Franciscos, kuid sõjaväelasest isa tõttu sageli elukohta vahetanud: esimesed kuus aastat elas Californias, siis kolis Chicagosse, sealt idakaldale – Washington, D.C. ja Virginia, elas tõelist „kroonukutsika” elu. Vabandan, kuid ei oska kõneleja väljendusele army brat paremat tõlget leida, liiatigi meeldib mulle alliteratsioon.
Oluliseks pöördepunktiks noormehe elus kujunes kolimine Itaaliasse, kus ta veetis kaks ja pool aastat. Algul Napolis, siis kuskil perifeerias, mis suurlinnast drastiliselt erines. Siis komandeeriti isa Aafrikasse, poeg aga siirdus Inglismaale. Kusagil rändamiste virr-varris oli aset leidnud ka vanemate lahutus ja Inglismaal elas nooruki ema oma uue mehega. Hetkel õpib ta Cardiffi ülikoolis ajalugu, kuid kavatseb järgmisel aastal jätkata õpinguid Itaalias.
Kõneleja intellektuaalsed huvialad on mitmetahulised. Maalib, on avaldanud kaks luulekogu, tegeleb aktiivselt muusikaga, viimases pürib isegi professionaalsuse suunas. Peale inglise keele valdab mõningal määral portugali, eesti ja itaalia keelt. Muusika osas on positiivselt mõjutatud eestlaste laulukultuurist, eriti koorilaulust, tahab tingimata kunagi kaasa elada laulupidu. Suhtlemisel meeldib talle eestlaste otsekohesus ja sirgjoonelisus; arvab, et eestlasega sõbrunemine ei sünni üleöö, sõprus vajab aega kasvamiseks.
Naudib eesti toite, kuid eelistab brasiiliapärast vürtsikat. On viimase paari aasta jooksul kaks korda külastanud Eestit, Brasiiliat mitte. Tunneb Eesti ja eestluse vastu tugevat huvi, kuid ei usu, et sinna iial päriselt elama asuks. Keel on huvitav, kuid raske õppida.
Kui küsida, kuhu ta siis õieti kuulub, siis peab tunnistama, et mitmele poole. Kui peab kindlalt ühe maa valima, siis ikkagi vist USA, on vähemalt geograafiliselt kõige õigem ja täpsem.
Ajaloolasena on huvitatud mõlemast maailmasõjast, eriti teisest. Selles valguses läks Piret Noorhani ettekande tänutäheks annetatud raamat täppi – selleks oli Elin Toona „Into Exile”.
Ka kõne lõpetades demonstreeris kõneleja oma eesti keelt. Napp, kuid sõbralik kuulajaskond kviteeris seda tunnustava aplausiga.
Eerik Purje
