1940. aastatel ei olnud sakslased esialgu Kanadas immigrantidega soositud. Nende tugevaks eestkostjaks sai tollane kindralkuberner Lord Alexander of Tunis.
Suure osa ettekandest moodustas ajalooline ülevaade baltisakslaste tegevusest 700 aasta vältel, mis eesti rahvusest kuulajaskonnale ei pakkunud midagi uut. Huvitav oli siiski seda kõike kuulda n-ö vastaspoolelt. Faktid koos illustreerivate valguspiltidega olid täpsed ja esitatud objektiivselt.
Enne Teise maailmasõja algust sattusid baltisakslased dilemma ette, kui hitlerlik Saksamaa neid kodumaale tagasi kutsus. Paljud tundsid end Baltimaadel mugavalt ning oleksid meelsasti sinna jäänud, sõjaoht aga kummitas. Valdav enamus baltisakslastest otsustas lahkuda, kuid sai halva üllatuse osaliseks: neid ei viidud Saksamaale, vaid paigutati vallutatud Poola aladele.
Esimesed sakslased saabusid Kanadasse luteri kiriku abiga, enamik suunati aastaks talutöödele Lõuna-Ontarios. Nende algpäevad ei erinenud palju meie omast. Tuli enamasti leppida lihtsa ja raske tööga, eneseteostamisvõimalused avanesid hiljem. Baltisakslased hoiavad ka siin kokku ja meenutavad kunagist elu Baltimaadel. Nende saksa keelgi, kuivõrd seda vallatakse, on erineva laulva varjundiga, sellesse segunevad eesti- ja lätikeelsed sõnad. Nad peavad meiega sarnaselt oma suviseid kokkutulekuid, naudivad rahvustoite ja tantsivad saksapäraseid tantse.
Ettekande lõpul näidati filmi ühingu tegevusest, õigemini valguspilte. Esitati palju lisaküsimusi, nii baltlaste kui baltisakslaste poolt. Korraldajate poolt kinkis Piret Noorhani kõnelejale Elin Toona ingliskeelse teose „Into Exile: A Life Story of War and Peace”.
Eerik Purje