VEMU peaarhivaar Piret Noorhani tegi uuele aastale ukse valla, sest meie populaarne kirjanik Eerik Purje sai jälle ajaloo kudumisega kenasti hakkama. Eestluse kangas on raamatuks köidetud lihtsate inimeste lugudega, kodumaalt lahkunute, Eestisse tagasitulnute ja jääjate elulugudega.
Eerik Purje on väliseestluse kirjanduslik esindaja, vaatleja, koguja, kirjutaja, kes valutab südant lugejaskonna, rohkem vähese lugejaskonna üle. Ta on Eestis välja andnud neli iseseisvat teost – esimene luulekogu, kolm viimast memuaarid. Oma avasõnas raamatuesitlusel mõtiskles Eerik Purje tuntuse ja kuulsuse üle, ilukirjandusliku ja dokumentaalse jutustuse võimalustest.
Eerik Purje koostatud raamatud „Hingenälg” ( 2013) ja „Elukanga karmid mustrid” ( 2014) on Eesti kirjastus Argo teadlikult kujundanud sarjale mõeldes: sarnane kaanekujundus, mis on nagu mäletades eelmist ja oodates järgmist. Sisu suurim erinevus on, et uus teos on globaalsem: kolm tegelast on Torontost, mitu Ontariost, üks Ühendriikidest, kolm Austraaliast ja viis Eestist, kes on kunagised põgenikud, naasnud tagasi kodumaale ja kaks, kes otsustasid jääda. Nende kogemus on huvitavaks kontrastiks põgenike omale.
Kirjamehe tänud kuulusid VEMU ja Eesti Õppetöö Keskusele, kelle toetuseta ei oleks raamatu käsikirigi valminud, rääkimata avaldamisest.
Katkeid raamatust Kalju Pihli eluloost esitas Kalle Kadakas. Tamara Norheim-Lehela, kes oli ainukesena kohal elulugude jutustajaist, ei soostunud oma lugu esitama, vaid mõtiskles oma õnnelikust saatusest, mis ei olnudki nii karm, nagu raamatu pealkiri seda nimetab. Viis naist ja kaksteist meest on andnud oma elu kirjutamise Eerik Purje haardesse ja seda on ta teinud huvitava ja humoorika joonega.
Kui publikule anti sõna, siis ajakirjanik Tõnu Naelapea, kes juba eelmises ajalehenumbris käsitles põhjalikumalt Purje tegemisi, hindas Elukanga raamatut väärt lugemiseks. Saadi Eeriku käest teada ka, et ta tegi intervjuusid nii Skype'i, kirja kui telefoni teel, jättes kogutud materjali VEMU arhiiviriiulitele, isegi need jutud, mis ei mahtunud kaante vahele.
Piret Noorhani tänas roosikimpu üle andes meie kirjameest ja õhutas Eerik Purjet eestlusest kaugenenud inimeste elulugude kirjutamist alustama.
Raamat laual, alustan lugemist. „Kes karmistas mustrid” sissejuhatuse lõpetab Eerik Purje lausega: „…mul on sügavalt kahju inimestest, kes elavad minevikus. Oleks aga traagika, kui minevik lakkaks elamast meis.”
Eda Oja
