Korraldaja Ellen Valter tänas sponsoreid ja tutvustas esinejaid, keda oli tervelt kolm – etendust alustas Paul Lillakas, kes on paljudele tuttav eelkõige meisterkokana ja „Chopped Canada” kokandusvõistluse võitjana. Vähesed teavad aga, et Paulil on ka komöödia-alane haridus. Paul meenutas oma üleskasvamist eesti kogukonnas ning oli sellele mõeldes kirjutanud kena pika luuletuse, mille publik jõuliste naeruturtsatustega vastu võttis. Seejärel esitas karismaatiline Liia Kajak ukulele saatel „TTC armastuslaulu” („A TTC Love Song” , vaadatav ka Youtube'is), milles Toronto metroojaamade nimed olid väga teravmeelselt armastuslauluks kokku sätitud. Mõlemad noored on Kanada telepublikule tuntud ka näitlejaina. Loodame väga, et saame nende vaimukaid etteasteid nautida Tartu College'is ka tulevikus.
Pärast lühikest vaheaega (mis kulus joogiklaaside täitmiseks ning suupiste- ja kohvilaua juures käimiseks) astus lavale Andy Valvur, õhtu peaesineja ja Stand Up'i „vanameister”. Andy (Andrus) Valvuri kuulsus käib temast kaugel ees. See huvitava elukäiguga koomik on sündinud eesti peres New Yorgis, veetnud väikelapseea Jaapanis, poisiea Kalifornias, elanud ja õppinud veel mitmes maailma paigas, elab hetkel Saksamaal ning teeb lisaks naljadele ka vabakutselise ajakirjanikuna kaastöid mainekatele rahvusvahelistele meediaväljaannetele. Teda võeti Torontos vastu kui pikisilmi oodatud külalist ning oh seda naeru ja nalja, mis nüüd lahti läks! Andy Valvur rääkis kaasakiskuvalt ja humoorikalt oma üleelamistest eesti kogukonnas nii siin- kui sealpool Suurt Lompi, oma elust ja valikutest, skaudipõlve lõbusatest juhtumistest ning Euroopa Liidus toimuvast. Nalja ei saanud õhtu jooksul vaid eestlaste arvelt, oma osa said ka ukrainlased, venelased, ameeriklased, šotlased, kreeklased, bulgaarlased, moslemid ja sakslased.
Kindlasti pani Toronto publiku naerukeeled eriliselt helisema äratundmisrõõm – sellised me, eestlased, oleme jah! Sööme palju hapukoort, ravime oma haigusi viinasokkidega ning käime juba lapseeast peale metsas müttamas ja lasketiirus paugutamas. Ning olgugi, et Andy Valvur võrdles eestlase huumorisoont šotlase heldusega, ei saa öelda, et saalisviibijate huumorisoon oleks olnud alaarenenud või ära külmanud, sest saal lausa rappus naerust kogu 45-minutise esinemise vältel. Pärast tunnistasid mitmed vaatajad, et põse- ja kõhulihased olid naermisest valusad.
Naer on terviseks, aga see on ka parim rahu ja turvalisuse tagatis. Kui õnnelik võib olla eesti rahvas, et oskame iseenda üle nii vabalt ja siiralt naerda ning visata heatahtlikku nalja ka teiste rahvaste ja maailmapoliitikas valitsevate olukordade üle. Sest hetkel, kui sa ei suuda enam naerda, oledki kaotanud kontrolli. Jätkuks ainult naeru ka kõigile teistele rahvastele maailmas!
Andy Valvuri külaskäigust Eestisse on tehtud 28-minutine film „Eesti lood: Andy astub üles” (Eesti 2011), mida saab tasuta vaadata Eesti Rahvusringhäälingu kodulehel (www.err.ee).
Lea Kreinin