Kõneleja arvates on Eestil kaks kasutamata või puudulikult kasutatud ressurssi: vene keelt kõnelevad eestlased ja väliseestlased. Esimesi tema hinnangu kohaselt teatud määral diskrimineeritakse. Eesti puudustena tõi ta esile mitmeid asjaolusid. Kehtivad soome hinnad, kuid ukraina palgad. Andrei Hvostovi tsiteerides – Eesti on muutumas vanadekoduks, elanikud lahkuvad või jäävad ja vananevad. Iga viies elab vaesuses. Kellelgi ei näi olevat praktilist visiooni ega reaalset kava. Eesti kultuur ei ületa riigipiire.
Lahendusena pakkus kõneleja välja mõtte ainsast ja ühisest Eestist, kuhu kuuluksid peale kodumaiste põliseestlaste vene keelt rääkivad eestlased, väliseestlased, temataolised välismaalased – ühesõnaga kõik, kes Eestist hoolivad. Väitis, et kodueestlased tunnustavad väliseestlaste saavutusi. Hoitagu eesti kultuur elus kõigi võimalike vahendite kaudu – Metsaülikool, noorte suvekodud, Eesti Majad, eestikeelsed koolid, ESTO pidustused.
Küsimusi ja arvamusi oli rohkesti. Paljud arvasid, et kõneleja optimistlik visioon oli liialt roosiline. Võimalik, et oligi. Kuid seda kuulda hooliva muulase suust (on ta ikka muulane?) oli meeldiv. Kõnelejat tänati tugeva aplausiga.
Eerik Purje
