Tema suured ettevõtmised, tema püstitatud monumendid, tema kõrgelennulised ideed olid tegelikkuseks saanud. Et mõnd oma eluõhtu projektidest tema silmad lõpuleviiduna enam ei näinud, ei tulene tema viimaste ettevõtmiste utoopilisusest, vaid pigem vastupidi – Elmar Tampõllu erakordsest vitaalsusest ja ambitsioonist. Kuidas muidu seletada asjaolu, et oma viimase suurprojektiga – VEMU rajamisega alustas ta oma 85. eluaastal.
Selle, eksiilis olnud ja tänaseks juba pea täielikult lahkunud põlvkonna elujõudu ja kõrgeealisust on tavaliselt püütud seletada nende sünnijuurtega ja sirgumisega kaugel kodumaal. Eesti Vabariigi ülesehitamise algusega pea samaealine põlvkond omandas eestlaste päris omas ja vabas riigis midagi sellist, mida me tänapäeval ei oska lõpuni seletada. Mitte kunagi varem selle väikese rahva ajaloos polnud osutunud võimalikuks isiksuse vaba eneseteostumine iseseisvuse tingimustes. Siinkohal peataks Elmar mind kindlasti ja nõuaks, et ütleksin, et nad kasvasid üles paljuski selle toiduga, mida tänapäeval orgaaniliseks kutsutakse, nii mainis ta kord humoorikalt. Selle elujõulise põlvkonna meie Toronto eesti ühiskonnas on sepistanud RomanToi, Laine Pant, Paavo Loosberg, lahkunud Elmar ja Leida Tampõld, Ellen ja Albert Irs ning paljud teised. Ärgem unustagem asjaolu, et nende inimeste eneseteostus toimus pagulaspõlves, uuel asukohamaal, mitte vanal kodumaal, üksi ja oma perekonnaga iseenda eest võideldes, võõras kultuurikeskkonnas toime tulles ja end kehtestades.
Juba Elmar Tampõllu kogu elutee on kordumatu pärandilise väärtusega. See poiss, kes 1920. a südasuvel Hiiumaal ilmavalgust nägi, ei osanud oma lapsepõlves ette kujutada, milliseid keerdkäike tema elus hakkab juhtuma. Kuid tema noorpõlve kutsumuses oli mingi rahutukstegev pürgimus, mis viis ta kooliõpinguid jätkama Tallinna. Elmar Tampõld polnud 1938. a loomulikult ainuke 18-aastane noormees, kes maalt linna läks. Kui ta 1941. a lõpetas Tallinna Pedagoogiumi, oleks tema tulevik pidanud olema kooliõpetaja ametis. Me ei tea, kas ta Vene võimu ajal enam mõtles sellisele elusihile, pealegi oli sõda rikkunud enamiku temavanuste noorte tsiviiltuleviku. Eesti oma riigi häving ja sõda ei lasknud noortel oma kodumaal juurduda, pigem oli küsimus selles, kuidas ellu jääda. Just nimelt mitmuses, Elmar Tampõld ja Leida Kallis, tema väljavalitu ja kooliõde Tallinnast, kellega nad sõjasegadusest terve nahaga välja tulid. Kõigile hädaohtudele vaatamata jõudsid nad täpselt kuu aega enne märtsipommitamist Tallinnas 1944. a abielluda. Tagantjärele tundub see tavatu julgusena – abielluda Eestis sõja kõige lootusetumal aastal, kas selleks, et lahkuda kodumaalt? Peame täna mõistma, et suur lahkumine oli hüpe tundmatusse tulevikku, seotud ohtudega, isegi surmakartusega ning kas pole siin peidus selle põlvkonna vitaalsuse üks võti, taluda ajaraskust, olenemata asukohast.
Suures sõjalõpu segaduses toimunud mehe ja naise taas ülesleidmine tundub tänagi imetabane, Elmari ja Leida loole leidub palju sarnaseid. Võib selleski näha saatuse eriomaseid valikuid, eraldada välja kõige visamad ja tugevamad, kes saatusele alla ei vannu, viia nad kokku Rootsi ja saata sealt edasi ookeani taha, kaugele Kanadasse. Mis võisid olla 25-aastase Elmari tähtsamad paroolid Rootsis – küllap vist vastu pidada, olla ettevõtlik ja töökas ning edasi õppida. Ei, Elmar Tampõllust ei saanud laevaehitusinseneri, millist eriala ta Stockholmi Tehnikainstituudis oli hakanud õppima.
Toronto Ülikoolis õppis ta 1949–1953 hoopis arhitektuuri ja ta kinnitas kunagi, et see oli ala, mida ta tõepoolest teha tahtis. Arhitektikarjäär majanduslikul tõusuteel olevas Kanadas pakkus lõputult tööd ning tasus seisusekohase sissetulekuga. Teadlik ja haritud avalikkus tunnebki Elmar Tampõldu kui Kanada eesti päritoluga arhitekti. 1959. aastal asutas ta koos oma õpingukaaslasega arhitektuurifirma Tampold and Wells, kus 35 tegevusaasta jooksul valmis tema käe alla üle 1000 projekti nii avalikele, institutsionaalsetele kui eraklientidele! Kirjutasin Tema 90. juubeli puhul, et linnamaastikul ringiuitaja on enamasti unustanud, millal ja kuidas üks või teine maja „maha joonistati” ning valmis sai. Toronto südalinnas, Blooril jalutades peame meelde jätma, et Tampõllu firma looming on 1964 valminud Colonnade, mida peetakse pöördeliseks kogu Toronto all-linna uue arhitektuurilise pildi kujunemisel. Firma eriliseks tegevussuunaks kujunesid üliõpilasmajad ja ülikoolihooned. Halifaxi reisides tasub pilku heita Saint Mary's University kompleksile, aga Wolfville'is leiame Acadia University. Seda loetelu jätkavad Pestalozzi College Ottawas, Laurentian University Sudburys, University of Fredericton New Brunswickis, Dag Hammarskjöld House ja Married Students Residence Waterloos, samuti üliõpilasmaja Ann Arboris, Michiganis. Need on vaid valitud objektid, mille seos Tampõllu töö ja loominguga on lihtsal reisijal ja sealhulgas ka eestlastel enamasti meelest läinud. Muidugi unustatud, sest nende avalike hoonete seintel pole tahvlit arhitekti ja ehitaja kohta.
Unustusehõlma on vajunud ka teadmine, et Tampõllu firma tööna valmis Toronto Ülikooli campuse serval, Bloori ja Huroni tänava nurgal mässulisel 1968. a 18-korruseline üliõpilasresidents Rochdale College, mille edasisest saagast Elmar ei soovinud palju rääkida. Esimene torn teritas ettevõtlikku mõtet. 1967. a esitas Tampõld oma eestlastest mõttekaaslastele Tartu College'i kontseptsiooni. Aastatel 1967–1970 oli ta Tartu College'i ehitamise suurprojekti juht, arhitekt, peamine rahastaja ja sponsor ühes isikus. Tema ettevõtlusvaimu andekuse tulemusena rajati Toronto südalinna 18-korruseline, 474 toaga üliõpilasmaja mittetulundusliku institutsioonina, millega kasvatati oluline hariduslik kapital eesti kultuuri arenguks Torontos. Maja avati 1970. a sügisel – parim kingitus töömehe 50. sünnipäevaks!
Tartu College on Elmar Tampõllu arhitektuurilise ja ettevõtlusidee suurepärane sümbioos ja sellisena ainulaadne eestlaste institutsioon väljaspool Eestit ja on sellisena hoidnud alal eestlust ning tutvustanud Eestit, Tartut ja Tartu Ülikooli akadeemilist kultuuri üle kogu Põhja-Ameerika. Tampõllu firma saavutusi vääristati mitmete arhitektuuriauhindadega. Elmar Tampõllu oma maja „Maytree House” oli üks 20 ehitusest, mille arhitektuurikriitikud valisid välja Toronto arhitektuurinäitusele Toronto le Noveau Noveau Monde, mida näidati Pariisis, Barcelonas, Milaanos ja Torontos.
Tartu College'i majandusliku edu toel asus Elmar Tampõld 1980. aastate algul teostama järgmist hariduslikku projekti – looma Eesti-ainelist õppetooli Toronto Ülikooli juurde. Rakendades kreatiivset finantseerimist ja Kanada föderaalvalitsuse toetust ühelt poolt ja Toronto Ülikooli valmidust etniliste õppetoolide loomiseks ning koostööd juhtivate eestlastest professoritega teiselt poolt, avati 1986. a Toronto Ülikoolis alaline Eesti Õppetool, mis on unikaalne kogu laias maailmas väljaspool Eestit ja mis aastast 2000 kannab nime Elmar Tampold Chair of Estonian Studies. Ta jälgis Eesti Õppetooli tegevust pingsa huviga ja ilmutas rahulolu, et loengute ja seminaride kaudu said tema eluajal paar tuhat üliõpilast kvaliteetse hariduse Eesti ja Baltikumi mineviku, keele ja kultuuri kohta. Toronto Ülikooli ja Tartu Ülikooli vahelise akadeemilise koostöö ja üliõpilasvahetuse programmi toetuseks asutas Tampõld Eesti Õppetöö Fondi ja 1999 Eesti aukonsuli Kanadas, Ilmar Heinsoo nimelise Eesti Stipendiumifondi.
Elmar Tampõllu isikus ühinesid silmapaistval moel ettevõtlusvaim ning ettenägelik haridus- ning kultuurimissioon. Seetõttu paistis ta läbi oma elu ja tegevuse silma innovatiivse mõtlemise, uute ideede-projektide esitamise ning samal ajal nende läbimõeldud ja tagatud elluviimise poolest. 2002. aastaks suutis ta ühendada kaks Toronto eestikeelset nädalalehte üheks ajaleheks „Eesti Elu”, millest koos vastava võrguväljaandega, ikka Tampõllu initsiatiivil, on saanud Toronto eestluse identiteedi ja kultuurikommunikatsiooni oluline kandja. 2003. a toetas ta stardikapitaliga ja isikliku entusiasmiga Eesti laenuraamatukogu rajamist Tartu College'i ruumides. 2005. a esitas Tampõld oma visionäärse mõtlemise viljana uue projekti – rajada Tartu College'i juurde Välis-Eesti muuseum, mille lühendiks ta pakkus VEMU. Selle idee aluseks oli Tampõllu veendunud arusaam Välis-Eesti kultuuripärandi omaväärtusest ja säilitamise vajadusest asukohamaal. Tema visiooni kohaselt poleks VEMU mitte ainult muuseum, vaid raamatukogu, arhiivi, kunstigalerii ja muuseumi sümbioos. Tänaseks on VEMU esimene ehitusjärk lõpule viidud. Täitunud on ka Tampõllu teine unistus – VEMU kogude korraldustöid juhib kutseline arhivaar. VEMU projekti lõpuleviimine tähendaks ühtlasi monumendi püstitamist ühele osale eestlaskonnast Läänes.
Tampõllu elutööd tunnustati nii Eestis kui Kanadas, aumärkide ja aunimetustega dekoreerisid teda Eesti Vabariigi President, Tartu Ülikool ja Eesti Mittetulundusühingute Liit. Alles läinud aastal nimetati ta Baltic Heritage Network‘i auliikmeks. Kuid ikkagi jääb kripeldama küsimus, kust oli pärit tema kreatiivne mõtlemine, millega ta ka kõrges eas jahmatas lähikondseid üllatavalt värskete ja originaalsete ideedega. Kindlasti ulatuvad selle juured tagasi tema päris-kodumaale – Hiiumaale, kust ta võttis laia maailma kaasa vanematelt päritud töökuse ja hiidlaste geneetilise huumorimeele. Aga sellest ainuüksi ei piisa, et mõista seda genuiinset otsivat mõtet, millele rajanesid tema ettevõtluse ja investeerimise oskused. Tampõllu pikk elukogemus varustas teda erilise intuitsiooniga, mis alati põhines ratsionaalsetel argumentidel ja see lubas tal vaidlustes edukalt piike murda endast noorematega. Tema kokkukirjutatud elutarkus jäi poolele teele raamatuks saamisel. On seegi sümboolne ja Elmar nagu jättis sõnumi meile kõigile – kuidas elada sellist elu, mille pärandiks jäävad nähtavad monumendid.
Jüri Kivimäe
