Lahkunuid mälestatakse, elavaid mäletatakse. Uskumatu, kuidas võib mõisteid moonutada üksainus kapsarauakõver susisev häälik. Selle albumi kaante vahele on koondatud 22 aastat eestlust selle sõna parimas tähenduses. Eestlust, millele just metsikus annab õige sisu ja väärtuse. Kus auditooriumiks on sammaldunud kaljuserv või laudadest kokkuklopsitud barakkelamu; kus lektorid ja tudengid on esimesest hetkest sina peal, osalevad võrdväärsetena ühistes huviringides ja naudivad kõrvuti käredas leilis saunamõnusid; kus marmorsambaid asendavad iidsete põlispuude tüved ja kus turvatunde annavad ürgmetsa vaikus ning rahu – seal on paik, kus hõljub eriline akadeemiline hõng, kus jumalik tasakaal end pidevalt meelde tuletab. Inimese ja looduse vahetu kontakt paneb neid vestlema ühises keeles.
Album on nagu album ikka – suureformaadiline ja mahukas, rohked esmaklassilised fotod vaheldumisi ulatuslike artiklitega „metslastelt” igast võimalikust eluvaldkonnast. Mõnus sirvida ja imetleda, kuid samas pakub sisutihedat lugemist, mis ässitab edasi mõtlema. Ei soovita seltskondlikul koosviibimisel lehitsema hakata, tekst kätkeb endas liiga palju nakatavat vaimsust. Album on jagatud viide ossa, kuid lahterdus pole eriti range. Ei saagi olla, sest ainevaldades on palju kattuvat.
Esimene osa käsitleb loomingulist eestlust, sellele järgneb kultuur ja tema lugu. Pocono Seminar 1976 Pennsylvania mägedes pärast Baltimore ESTOt, Metsaülikooli sohilaps, seisab eripeatükina kindlalt oma jalgel. Vabandan pieteedivaegust, kuid ei leia meeldivale kõrvalhüppele sobivamat nimetust. Ka fotod ei lepi artiklite vahelt piilumisega, vaid nõuavad endale mitmeleheküljelist satelliidistaatust. Kimp mälestusi ja mõtisklusi ning siis saabuvad pöördelised aastad, mis tõid meie kodumaale iseseisvuse. Loomuliku lülina järgnevad MÜ metamorfoosid, globaalne MÜ ja eestlaseks õppimise kukeaabits. Lõpuks järelehüüded lahkunud lektoreile – Toonela väravaid ei suuda sulgeda isegi Kotkajärve idülliline miljöö.
Tiina Kirss toimetajana ei teinud seda ulatuslikku tööd kaugeltki mitte üksi. Tal oli rida tublisid abilisi, kes võtavad vastu oma austusavaldused tiitellehe pöördel. Lugeja lahke loaga jätan nad siin mainimata, mitte lugupidamatusest, vaid tõigast, et nimede loetelu on mult alati röövinud osa kirjutamisrõõmust. Seda viimast tahaksin selles kirjatükis nautida täiega. Erandi pean tegema peakujundaja Marcus Kolgale, kelle kujundus oma professionaalsuses on aukartustäratav.
Ah jaa, see uhmer! Nooremad lugejad ehk ei tunnegi seda meie esivanemate tarbeeset. See oli puupakust õõnestatud paksuseinaline nõu, kuhu valati vili, mis puunuiaga peeneks tambiti. Just seda anumat meenutavad siinkirjutajale nii Metsaülikool kui vaatluse all olev album. Sinna kallatakse kõik metsiku eestluse eritahud huupi ja valimatult kokku. Uhmrinuia pole aga tarvis. Hea tahte ning ausa püüdlusega immutatult segunevad pooltoored ideed ja kristalliseeruvad, kuni neist tärkavad puhta, kultiveeritud eestluse eod. Just seda me vajame.
Eerik Purje
