Enne loengu algust esitasid Bibliograafia Klubi liikmed paar näidet Arved Viirlaiu luulest. Aino Müllerbeck oli valinud oma ettekandeks luuletuse kogust „Hõllalaulud”, Roland Weiler esikkogust „Hulkuri evangeelium”.
Kõnelejaga tekkis siinkirjutajal enne loengu algust väike sõbralik dissonants, mille lahendus loodetavasti lugejaid rahuldab. Kui soovisin parema ja täpsema kajastuse huvides ärakirja loengu tekstist, vastas kõneleja, et ta improviseerib. Loomulikult olin raasuke pettunud, kuid leppisime kokku, et improviseerime mõlemad – neljal käel, kui end kontsertlava keeles väljendada. Kõik edasine ongi seetõttu just selline, nagu ta on – tema teema, minu variatsioonid. Seda lootusega, et suudan püsida harmoonias ja vältida ebakõlasid.
Kõneleja algas loengut Juhan Viidingu luuletusega „Eluküsimus” ja lubadusega, et ettekande lõpul annab küsimusele Viirlaiu luuleloomingu kaudu vastuse. Eestis on väliseesti kirjanikest tuntuimaks kujunenud trio Ristikivi-Lepik-Viirlaid. Viimase looming, eriti proosakirjanduse osas, kujutab endast pidevat võitlust Eesti vabaduse eest. Seda võiks nimetada edasiarenduseks Valev Uibopuu romaani „Keegi ei kuule meid” teemal.
Viirlaid on tähendanud, et temast sai kirjanik tänu reetmisele. Pärast sõja lõppu siirdus Göteborgist Londoni saladuse katte all paat 23 mehega, tulevane kirjanik nende hulgas, keda pidi toimetatama partisanidena Eestisse. Reetmise tõttu, millest õnneks teada saadi, sattusid mehed hoopis interneeritute laagrisse, kus Viirlaid kirjutas oma esikromaani „Tormiaasta”. Järgmine romaan „Ristideta hauad” jätkab sama teemat, kuid selles kerkib tugevamalt esile tegelaste siseheitlus, mis süveneb Eerik Hormi saagas ja romaanis „Seitse kohtupäeva”, kus läänemaailma reetlikkus ja mittemõistmine tekitavad hingekibedust.
Sootuks teiseilmelised on kirjaniku kolm viimast teost. „Saatuse sõlme” ning „Ajal on mitu nägu” sisaldavad lihtsaid ja südamlikke lugusid, milles autor köidab lugejaid oma jutustamisoskuse ja fabuleerimisvõimega. „Põhjatähe pojad” on loomult autobiograafiline ja seda võib nimetada truudusvandeks oma põlvkonnale. See on vastupanu intellektuaalne vorm.
Kõneleja lõpetas nimiluuletusega Arved Viirlaiu kogust „Valgus rahnude all”, mis pidi andma vastuse Juhan Viidingu tõstatatud küsimusele. Kumb on suurem: viha või armastus? Viha hävitab elu, kuid armastus parandab haavad. Süda on soe.
Täiendavaid seletusi andsid kirjaniku relvavend Edgar Marten, kelle kodus kirjaniku pere Torontos esimese ulualuse leidis; ja Urve Karuks, kes Aasias reisides koges, kuidas kirjanikku sealsetes kommunismi all kannatanud maades nagu Taiwan, Vietnam ja Lõuna-Korea, lausa pühakuks peetakse. Seda tänu „Ristideta hauad” hiinakeelsele tõlkele.
Aino Müllerbeckil oli kõnelejale varuks meeldiv üllatus: nägus lillebukett perekond Viirlaiult. Piret Noorhani poolt oli kirjanikule suursugune läkitus: kauniköiteline mälestusteos „Käsi kirjutab” tuntud eesti kirjanike fotode ja käekirjaga. Selle lubas poeg Ants talle kohale toimetada. Ringi liikus ka hilinenud sünnipäevakaart koosviibijate õnnitlustega.
Nagu ikka, lõppes koosviibimine traditsioonilise kohvi ja kringliga.
Eerik Purje
Fotogalerii – Fotod Taavi Tamtik
