Taeva pärast, ärgu keegi sellisest sissejuhatusest midagi halvustavat välja lugegu. Siinkirjutaja pole lihtsalt veel vabanenud õhtu hubasest atmosfäärist ja üritab samas stiilis jätkata. Ka VEMU peaarhivaar Piret Noorhani kapituleerus kõnelejat tutvustades üsna aegsasti ning jättis selle ülesande viimase enda hooleks.
Mihkel ei vajanud mikrofoni, märkmeid ega kõnepulti. Viimast siiski veeklaasi jaoks, et aeg-ajalt kurku kasta ja huuli niisutada. Pidi kõnelema 1980ndate muusikaloost, kuid mitte ainult. Eiras vapralt teema esimest poolt, kuni auditooriumist meelde tuletati. Ei pidanud loengut, vaid vestles. Küsimusi esitada lubas igal ajal, kätt tõstmata ja sõna palumata.
Millest kõneleja siis rääkis? Enesest ja oma tegemistest. Perekonnast, kuhu ta sündis; keskkonnast, milles ta erinevatel aegadel on tegutsenud ja tegutseb. Ta on ajakirjanik, kes viimasel aastatel peamiselt tegelenud telesaadetega. Jutusaate “Kolmeraudne” nimetus on kombinatsioon kanalist TV3 ja saatejuhi liignimest. Meenutab salakütti, kes ühe rauaga sihib linde, teisega sokku ja kolmandaga metsavahti. Saates “Eesti otsib superstaari” osaleb ta ühe kohtunikuna kolmest ning just sellena, kes hästi karm ja õel. Kõneleja kinnitas, et just tänu sellele rollile leidub Eestis vähe tuntud inimesi, keda või kelle lähedasi ta pole solvanud. Ilmselt oli mees puhkusel, sest sel õhtul ta küll kellegi solvamisega toime ei tulnud, pigem pälvis tunnustavat aplausi ja spontaanseid naerupahvatusi.
Kirjanikepaari pojana ei pääsenud Mihkel ka selle põllu kündmisest. Biograafiliste sugemetega esikromaan “Musta pori näkku” leidis tugeva tunnustuse ja muutus kiiresti populaarseks, kuigi paljud, autori emaga eesotsas, küsisid, miks see peab olema nii ropp. Autori seletuse kohaselt oleksid pehmemad väljendusvormid vähendanud teose ehedust. Siinkirjutajal pole õnnestunud selle raamatuga tutvuda, kuid mulje jäi, et see on populaarne mitte tänu roppusele, vaid roppusele vaatamata. Sellele järgnes põnevusromaan “Sinine on sinu taevas”.
Mihkel on ka hästi tuntud rokkmuusikuna. Nõukogude ajal oli see oma läänelikkuse tõttu eriti “ohtlik” kunstivorm ja sellega sai omajagu nalja. Näiteks ansambel Singer-Vinger sai oma nime ühelt tollase kontrollasutuse töötajalt. Kui ansambel loodi, tuli selleks luba nõutada, eriti kuna mõnel ansambli liikmel juhtus olema esinemiskeeld. Ansambli asutajad pakkusid välja terve rea võimalikke nimesid, kuid enamus olid kahtlaselt läänehõngulised ja vaene kontrolltöötaja ei julgenud neile oma heakskiitu anda. Kõige kindlamana jäi sõelale süütut lastelaulu meenutav Singer-Vinger.
Loomulikult oli ka ansambli liikmete sissetulek normeeritud, kuid tegelik teenistus oli vähemalt kümnekordne, sest kõik läänelik oli populaarne ja eeskirjadest osati suurepäraselt üle või mööda vaadata.
Huvitavaks vaheseigaks oli Nõukogude armee ajateenistusest pääsemine. Kuna “Pribaltikast” kui roiskuva lääne eelpostist pärinevaid sõdureid taga kiusati (ja huvitaval kombel mitte niivõrd venelaste kui teiste vähemusrahvuste esindajate poolt), otsustas Mihkel lasta end hulluks tunnistada. Läks psühhiaatriakliinikusse, kokutas midagi viirastuslikest nägemusist ja ehmus, kui meditsiinitöötaja teda katkestas mõistva lausega “ah sa ei taha sõjaväkke minna.” Kirjutati otsemaid sisse, paigutati palatisse ja elas psühhiaatriga vesteldes sama protseduuri teistkordselt üle. Sai viis aastat ajapikendust, nägemused kadusid ja diplomeeritud hull võis ansamblis kitarri edasi plõnnida ning teenida rohkem kui ta mõlemad vanemad kokku. Viie aasta jooksul jõudis maale saabuda uus ja leebem võim.
Mihkel Raud on huvitav ja paeluv vestleja, sõbralik ja suhtlemisaldis. Metsaülikoolist ja Kanadast üldse võttis ta kaasa parimad mälestused, loodab järgmisel aastal tagasi tulla. Arvukas kuulajaskond tänas teda kauakestva aplausiga ja Piret Noorhani ulatas talle tänutäheks Elin Toona ingliskeelse raamatu “Into Exile”.
Eerik Purje
