Esimeseks üllatuseks oli, et välja hõigatud teatrietendus oli tegelikult kuuldemäng. Kuuldemängu autor on Raivo Kütt Viljandist, kes kirjutas “Papa” 2003. a ja seda on esitatud varem Eestis ja ka Torontos. “Lavastaja” ehk nagu kaval märgitud – loo ellukutsuja Torontos oli Kalle Kadakas. Kuuldemäng kahes vaatuses esitati 8 osalise poolt, istudes lavale asetatud neljal kõrgel toolil ja loetud mikrofonidesse.
“Papa” ainestik hõlmab nii ajakohast teematikat kui aegumatuid tüüpe – Eesti metsade hoolimatut lagastamist, püüet iga hinna eest rikkuriks saada, omakasu, AIDSi ja uuestisündi.
Papa kramplik kinnihoid oma varast (siinkohal metsast), et lapsed seda ei hävitaks/laiali kannaks peale tema “taevastele teedele” lahkumist toob esile laste (praeguste paljude eestlaste) hoolimatuse nii metsa kui isa vastu. (Kas Papa kui metafoor Eestile on liialdane loosse sisendada? Jääks ju selgitamata AIDSi sureva ema “vallaslaps”, kelle kaudu riiklik päranduse alleshoid teostuks. Isegi kui kajastuks siin ehk lootus uue ja parema vaimse põlvkonna sünniks, jääb suur küsimärk, kes oleks see “üleaedne” ja vallaslapse eestkostja kuni ta täiskasvanuna õigusjärgselt pärandi omandab?)
Pigem ilmneb siin vana talutaadi tõrksus lahti lasta kõigest maisest, mille taustal autor püüab päevavalgele tuua tänapäeva rahaahnust majandusliku hea elu tarbeks ja hävitavat hoolimatust teiste ülesehitatu/teenitu põlisvara suhtes.
Kolm tütart, omavahelgi päranduse asjus riius, ei suuda otsustada, kus ja milline peaks olema isa juubeli-sünnipäev! – või parem veel – matus! Õdede mehed on asetatud kõrvalistesse osadesse, kes ei tohi palju suud avada ja/või vaatavad pudeli põhja. Eri kiitust saab vaid üks – “hea uuema aja ärimees” abikaasa suu läbi, kes kõike kõige paremini teab ja korraldab, eriti kuidas metsa maha hangeldada ja sealt vahekasu lõigata.
Kuna sündmustik leiab aset Pikasilla ümbruses elavate isikutega, toimub dialoog suuresti mulgi murrakus. Papa tegevuse tagapõhi on asetatud igivanale rahvausu motiivile mulkide rikkusest ja kitsidusest. See Papa isekus ja omakasu ilmneb AIDSi-haige avaliku naise suhtes ning metsa pärandamine tema vallaslapsele. Vallaslaps tuleviku emana on “tee tagasi” oma vara (metsa) juurde, sest Papa tõekspidamiste järgi saab ta uuesti sündida naise vallaslapse kaudu, kui ta on “taevastel teedel ära käinud” ning nii pärida oma pärandus. Aga siin koorub ka välja kaastunne ja tahe jagada metsa kasupüüdmatu AIDSi haigega, kes olles terve rahaahnuse haigusest, naaseks Papa õena samuti oma lapse üsa kaudu.
Tundub, et farss pilkab praeguse aja elustiili ja tögab ka rahaahnusest vaba ja loodusvaradest hooliva tuleviku kodanike uuestisünni unistust. Keeleliselt nilbe sõnavara kasutus vihjab vene keelest päritud rõveduste kultuurile – kuigi labasus on praegu ülemaailmseltki tarvitusel ja kirjaniku Papa tüübi vanamoelisuse juures nagu arusaadav, ehkki liialdatud.
Kuuldemängu tehniline külg jättis palju soovida. On kahju, kui see oli põhjustatud viimasel minutil helitehnika ja saali vahetusest ilma harjutusvõimaluseta, sest rockband oma õhtuseks esinemiseks Salakõrtsis vajas harjutamiseks ettenähtud ruumi. Või tulenes see osaliste mikrofoni rääkimise ja artikulatsiooni tehnika vähesest tundmisest või kõik kokku. Kuuldemäng raadiodraama žanris nõuab eriti head väljahääldamist, sest sõnastuse vorm peab sisaldama ka liikumise ja emotsioonide väljendid. Selles osas jäi igatahes soovida ja paljudel pealtvaatajatel läks suur osa kaduma; osaliselt ka mulgimurdeliste sõnade mittetundmise tõttu, kuigi kava sisaldas “pisi-leksikoni”.
Kõigele vaatamata lugesid Papa (Laas Leivat) ja Kristiina (Eveli Kõrre), Timmu (Margus Veimann) ning teisedki – Papa tütred: Marju Toomsalu, Janne Laanemaa, Liivi Laanemaa ja nende abikaasad – Mart Pikkov, Illar Tenno ning teise avaliku naise osas Heli Tenno oma osad ladusalt ja tüüpidekohaselt. Võiks veel nimetada, et mitmedki teatris viibijad leidsid tüki lõpu liiga masendava ning oleksid tahtnud näha lõpetuseks tütarde ehmatust, kui nad teada said pärandusest ilma jäämisest, mis oleks lõpetanud kuuldemängu lõbusamas toonis; aga võib-olla on praegu veel võimatu “kõiketeadjaid” oma unenägudest üles ehmatada.
Aime Andra
Fotogalerii – Fotod L. Laanemaa
