Montreali Jaani kirikusse kogunes umbes 30 klubi liiget koos külalistega 15. detsembril 2013, et emmata jõulumeeleolu sooja tunde ja koduste jõululauludega, lahke jõuluvana ootel, hõbedase jõulupuu ümber. Sõitsid saanid, Püha öö, ning kõik vahepealsed laulud sünnitasid helde jõulumüsteeriumi. Klubi esimees Elmar Ani andis edasi õnnitlusi sünnipäevalastele, meenutades ka neid klubi liikmeid ja sõpru, kes hiljuti elust lahkunud ning kelle mälestuseks tõusti vaikuses püsti.
Ja oligi aeg tervitada jõuluvana ja tema päkapikke, kes olid agarad maiustuste väljajagajad, kuid mitte niisama … Jõuluvana tahtis kuulda jõulujutte, deklamatsioone või laule, millest, nagu selgus, ei olnud puudust.
Jõulukõneks sai sõna Jules Smeets, suhteliselt hiljutine klubi ning Jaani koguduse nõukogu liige, kelle ettekanne osutus huvitavaks ja informatiivseks. Allpool on antud lühike tõlge ja kokkuvõte ettekandest.
Meie jõulud tuletuvad ammusest vanaskandinaavia sõnast „jul” or „hjul'”, mis tähendab ratast, talvist pööripäeva. Hiljem, ristiusu levikuga Euroopas, sai populaarseks Püha Nikolaus kui meremeeste, kaupmeeste, laste, vangide jpt kaitsepühak. Paljudes maades sai jõuluvana oma nime Püha Nikolause (Nik) järgi. Pärast reformatsiooni Püha Nikolause austamise komme kahanes Euroopa maades, jäädes aga püsima Hollandis, kuid teatud muutustega. Nimelt sai seal Püha Nikolaus abiliseks ühe, meie mõiste järgi, päkapiku, kes aga oli mustanahaline, kandes nime Must Peeter (Zwarte Pieten). Küll oli aga Must Peeter sama helde kui meie päkapikk, jagades lastele jõuluõhtul korstna kaudu ohtrasti kinke.
Traditsioonide, tõekspidamiste või isegi tervete kultuuride kokkupõrked, millest ülaltoodu on üheks näiteks, lõpevad sageli segunemisega või isegi ühe kadumise, teise pealejäämisega. Eesti rahvas, oma geopoliitilise asukoha tõttu, on elanud läbi palju kultuurilisi kokkupõrkeid, mille kohta kirjutab elulise järelduse Valdur Mikita oma esseekogus Lingvistiline mets (Eriline Eesti, Sirje Kiin, Eesti Elu 20. detsembril 2013):
„Eesti kultuur on kuidagiviisi suutnud ära lahendada arengu ühe peamise paradoksi – võime lakkamatult muutuda, jäädes siiski iseendaks.”
Ning Henrik Visnapuu ütleb veelgi lootustandvamalt: „Kui küünlad kuuskedel kustunud on, me hinges ei kustu lootus, Ma usun et sünnib Inimen, kaob metslane ilmast sootuks.”
Ralf Kall
