Leidub neid, kes peavad sellega seoses olevaid kulutusi liigseks ja tarbetuks. Samas näeme, et Alberta suhteliselt väike eestlaste kogukond on püsinud elujõulisena enam kui sada aastat. Kuigi asjaajamine käib olude sunnil juba põhiliselt inglise keeles, on huvi oma juurte vastu endiselt tugev, mida kujukalt tõestab praegune näitus. On ilmne, et eestlust ei saa seal veel maha kanda.
Ain Kiil oma kõnes demonstreeris elavalt, et eesti meele ja inglise keele sünteesis pole midagi võimatut ega eriskummalist. Algas oma nimest, seletades, kuidas kanada koolivennad eesti Aini inglisepäraseks Dave'iks väänasid. Ain võttis uue nime vastu, kuid vanast ei raatsinud loobuda, nii sai temast Ain Dave. Sõltuvalt seltskonnast kasutab emba-kumba eesnime, ametlikus korras mõlemat. Eesti keelt valdab puhtalt ja veatult, kuid tunnistab, et mitte enam nii sujuvalt, kui sooviks. Esitas oma kõne inglise keeles, mis sobiski paremini kokku nii näituse projekti kui filmiga.
Ain tutvustas valguspiltide kaasabil viieosalist projekti, mille lõpptulemus on nüüdseks jõudnud TC fuajee ja koridori seintele. Kõneles Alberta provintsi eestlaskonnast kui vanimast ja unikaalseimast. Seda selles mõttes, et esimesed asukad olid tõelised pioneerid. Nad olid Eestist välja rännanud Krimmi, kuid lahkusid sealt Ameerika Ühendriikidesse, kui tsaarivalitsus hakkas noori Vene sõjaväkke värbama. Sealt rännati edasi Kanadasse, kus valitsus võimaldas soodsate tingimustega omandada harimata maad, sooviga asustada Alberta provintsi. Eestlasi tõmbas ürgne tahe olla peremehed oma maalapil. Pärast tsaarivalitsuse kukutamist siirdus osa väljarännanuist vastloodud Nõukogude Liitu. Umbes pooled neist tulid pettunult tagasi.
Pärast Teist maailmasõda sai Alberta eestlaskond mõningat täiendust nõukogude võimu eest pagenute näol, kes saabusid Saksamaalt või Rootsist. 2001. aasta rahvaloenduse andmete kohaselt elas Albertas umbes 1700 inimest, kes tunnistasid oma eesti päritolu. Kultuuripärandi Selts, inglise keeles Alberta Estonian Heritage Society (AEHS) asutati 2005. aastal eesmärgiga säilitada eesti kultuuri ja traditsioone. See oli vajalik, sest paljude põlvkondade järel oli assimilatsiooni toimel emakeele oskus hakanud kaduma. Praegu valitseb vaid vähestes peredes eesti keel. Seltsil on sadakond aktiivset liiget, kes on hajutatud laiali üle kogu provintsi. Suurematel üritustel tuleb kokku 200-300. Antakse välja ingliskeelset ajakirja Ajakaja. Lisaks filmile on üllitatud nägus ja informatiivne raamat Freedom, Land and Legacy: Alberta's Estonians 1899-2009, mida on Eesti Elu veergudel tutvustatud (vt EE # 2, 11. jaanuar 2013).
Esitatud film, paeluv oma ülevaatlikkuses ja professionaalsuses, annab suurepärase pildi Alberta eesti kogukonna algpäevadest ning edaspidisest arengust. Seletusi annavad mitmed seltsi juhtfiguurid nagu Dave Kiil ja Eda McClung (mõlemad Ajakaja toimetajad ja Teise maailmasõja pagulaskonnast võrsunud); ka seltsi esimees Bob Kingsep, kes ise eesti keelt ei valda, kuid kelle vanaisa oli üks esimesi Alberta pioneere. Film lõpeb vahva eestikeelse ühislauluga, kus kõik metsa lähevad – mitte ainult sa ja ma, vaid kaks „karujahhimeest” ka.
Koosolijad tänasid Ain Kiili tugeva aplausiga, millele Piret Noorhani lisas omapoolse maiuspala – tema koostatud autograafide valiku Eesti Kultuuriloolisest Arhiivist pealkirjaga „Käsi kirjutab.” Seejärel siirduti tradditsioonilist kohvi-kringlit maitsma ja näituse väljapanekuid imetlema.
Eerik Purje
