Esimest kõnelejat tutvustas dr Jüri Kivimäe. Usus, et Vello Salo kunagise torontolasena on lugejaile piisavalt tuttav, lubatagu mul siinkohal loobuda tema tiitlite ja saavutuste üles lugemisest. Tema võrratu ettekande loodame tulevikus avaldada täispikkuses. Täna piirdugem vaid mõningate oluliste kõrgpunktidega.
Kõneleja tõestas eelkõige, et ka kõige valusamat rahvuslikku probleemi on võimalik lahata, vaadeldes seda läbi muheda huumoriprisma. Algas „uvertüüriga”, mille loomingulise tekke osavalt kellegi ebamäärase tuttava kaela veeretas, kahtluse varju siiski endale jättes. Soleeris eestlauljana, kuulajaskonnast koori treenis laulma refrääni sõnadega „nõnda algas eesti rahva allakäik ja surm”. Paberilt lugedes kõlab vist uskumatuna, et sellist sünget teksti esitati naerusui.
Tsiteerides Rein Taagepera, nentis kõneleja, et meie rahva arv kahaneb. Näib, et me ei armasta lapsi. Tema keelaks kandideerida Riigikokku igaühel, kel pole kolme last.
Teises maailmasõjas oli eesti rahvas nagu kahe veskikivi vahel. Selle sõja tulemusena kaotasime 25% oma rahvastikust, samal ajal kui sõja algatajad – venelased ja sakslased – kaotasid märksa vähem. Kuid me ei vaja statistikat, vaid nimesid. Nimed ütlevad palju rohkem kui arvud. Kõige raskem on kindlaks teha, kui palju eestlasi langes Punaarmees. Suurt raskust valmistavad ka muudetud nimed, mida leidub hulgaliselt.
Kust leiaksime inimesi, kes on valmis ohverdama oma aega selliseks uurimistööks? Vanasti leidus meil vabadusvõitlejaid nagu murdu, kuid polnud raha. Nüüd on rahval raha, kuid vabadusvõitlejaist pole enam jälgegi.
Soomepoiste osas on lektor ise jõudnud teha küllaltki tõhusat tööd. Umbes pooled ellujäänuist jõudsid läänemaailma. Iga kuues kaotas sõjas elu.
Meie võitsime möödunud sõja, rääkigu Kreml mida tahes. Samal ajal tuleb nukralt nentida tõsiasja, et eestlased on suurimad pealekaebajad. Stalini vari on praeguseni meiega.
Pärast kõnet tehti vaheaeg, mille vältel TC asepresident Kaja Telmet soovitas tutvuda näitusega ning soovi korral omandada Urve Tambergi uudisteost „The Darkest Corner of the World”. Siinkirjutajal pole teada, kui palju eksemplare autor jõudis signeerida, kuid ta laud tühjenes imeruttu.
Kui tagasi saali koguneti, teatas VEMU peaarhivaar Piret Noorhani, et näitus „Karm kevad”, millega alustatakse uut hooaega, on arvuliselt viies ning jääb avatuks veel mitmeks kuuks. Seejärel andis ta sõna dr Aigi Rahi-Tammele.
Aigi Rahi-Tamm mainis, et kui esimene kõneleja oli oma ala pioneer, siis tema võib end pidada pioneeri lapselapseks. Ta lõpetas Tartu Ülikooli aastal 1990 – just siis, kui algas arhiivide avamise aeg. Samal aastal suri professor Herbert Ligi, kes oli algatanud massrepressioonide uurimise. Noore teadlasena asus ta viimase tööd jätkama. Huvi süvenes, kui ta oli tutvunud eesti kultuuri loojate tegevuse ja nende hilisema saatusega. Just nende vastu oli suunatud võõrvallutajate eriline vaen.
Moskva arhiive uurima sõitis kõneleja aastal 2000, kui avatud arhiive hakati taas sulgema. Andmete saamisega oli raskusi. Julgeoleku andmed olid lünklikud. Tõi näite, kus ühes asutuses jälgiti ta tegevust erakordse valvsusega. Valvajate huvi haihtus, kui ta asus eestlaste arhiivide asemel uurima lätlaste ja leedulaste omi. Oli nende saatus ju meie omaga sarnane.
Inimeste mälestused aga ületavad statistika. Häid andmeid õnnestus saada ühelt 1941. aastal küüditatud Narva venelaselt. Selgus, et osa arhiivmaterjali oli Tallinnast välja saadetud, kuid mitte Moskvasse jõudnud, järelikult koos transpordivahendiga hävinud. Osa informatsiooni, mida Moskvast asjatult otsis, leidis hiljem Tallinnast, kus need uurijate teadmata olid KAPO valduses.
1949. aasta küüditamise peaeesmärk oli murda vaba talupoegkond. See õnnestus. Pärast märtsiküüditamist olid allesjäänud valmis astuma kolhoosi. Samal ajal kasvas metsavendlus ja sagenesid kohalike funktsionääride tapmised. Uurides küüditatute elu Siberis, ilmnesid ehmatavad andmed järelvalve ranguse kohta. Iga 40 väljasaadetu hulgas pidi leiduma üks informant ja iga 200 kohta üks agent. Praktikas oli asi siiski pisut leebem.
Põgenemine oli karmilt keelatud, kuid riskiti siiski. Tabatud saadeti laagrisse, kus olukord oli mõnes mõttes paremgi, sest vangile oli ette nähtud kindel toidunorm, olgu kuitahes vilets. Asumisele saadetu seevastu oli „vaba inimene” ja pidi ise hoolitsema oma toiduvaru eest, mida sageli polnud kuskilt võtta.
Mõlemaid kõnelejaid tänati TC poolt kirjandusliku tootega ja publiku poolt tunnustava aplausiga. Kohv, kringel ja vein ootasid ning elav keskustelu jätkus. Vello Salo oli ümbritsetud jutule soovijaist, kuid Aigi Rahi-Tammel jäi palju tänulikke käsi surumata, sest auto ootas ukse ees, et teda lennuväljale transportida. Polnud parata, küüditamiste agaral uurijal tuli 2012. aasta „küüditamise” ohvriks langeda. Selle olulise vahega, et teda ei oodanud Siberi tühermaad, vaid armastatud tööpõld vaba kodumaa pinnal.
Eerik Purje
Fotogalerii – Fotod Taavi Tamtik
