Ta tõi näiteks juhuseid, kuidas arhiividest on leitud kolm erinevat surmatõendit ühe isiku kohta, kus surmakoht, olud ja surmaaeg varieeruvad radikaalselt.
Prof. Aigi Rahi-Tamm kirjeldas, kuidas tegelik küüditamiste rakendamine oli kooskõlas käskude ja juhistega, koostatud kõrgemate instantside poolt. Tihti kolmeliikmelised rühmad, kes tungisid öösiti perekodudesse sisse, koosnesid mõnest kohalikust, kes sundviisil kopteeriti kaasnema operatsioonile. Esineja ütles, et üldiselt on unarusse jäänud teised väiksemas skaalas küüditamised. Tundub, et ametlikult mälestame ainult 1941. a. ja 1949. a. repressioone.
Läti okupatsioonimuuseumi kuraator Lelde Neimane esitas videol atestaate läti küüditatutelt. Mälestused olid arusaadavalt südantlõhestavad ja täis ahastust.
Prof. Tiina Kirss andis ülevaate kogutud elulugudest, nüüd mitmes köites koostatud ja kirjastatud. Ta rõhutas elulugude salvestamise tähtsust, milles ta on ka juhtiv teadlane olnud. On vaja tiivustada ja julgustada inimesi kirja panema oma elukäikude mosaiike, et tulevased põlvkonnad saaksid täpsemalt aru eesti rahva saatusest. Isiklikud tähelepanekud toovad mõnikord selgemalt mineviku lähemale.
Eesti õppetooli prof. Jüri Kivimäe kirjeldas üht repressiooni, kus olid kasutusel samad meetodid, aga teised mahasurumise põhjused. Hans Kruus, kommunistide prominent, Tartu Ülikooli okupatsioonieelse ajastu prorektor, hiljem ülikooli rektor, Johannes Vares-Barbaruse valitsuse minister ja peaministri asetäitja, Eesti NSV välisasjade rahvakomissar ja Eesti NSV Teaduste Akadeemia juht. Teda süüdistati “kodanlikus natsionalismis”, arreteeriti, piinati, aga kunagi ei deporteeritud. Hiljem ta rehabiliteeriti ja jätkas tegevust ajaloo alal.
Seminariloengutele järgnesid videolinastamised Tartu College'is. Linastati Läti okupatsioonimuuseumi poolt valmistatud film 1949. a. küüditamistest Lätis ning Rao Heidmetsa “Elulood”.
Eesti Elu
Fotogalerii – Fotod: Peeter Põldre