Kõnelejat tutvustas VEMU peaarhivaar Piret Noorhani kui tunnustatud eesti kirjanduse uurijat, kes on ka tegelenud poliitika ning ajakirjandusega. Ta on rahvusvaheline isiksus, elanud Eestis ja Soomes ning nüüd on ta elukohaks Ameerika Ühendriigid.
Lektor, kes kadunud luuletajat pikka aega isiklikult hästi tundis, esitas sisutiheda ja emotsionaalse referaadi, mis vaatamata pikkusele paelus kuulajaskonda. Ettekannet täiendasid luuletekstid ja videotehnika vahendusel oli võimalik näha-kuulda ka luuletajat ennast, küll etlemas, küll laulmas. Kahjuks võimaldab piiratud leheruum esitatust edasi anda vaid mõningaid olulisemaid märkmeid.
Traagilise lõpuga luuletajal, näitlejal ning lavastajal oli võimas ja kasvav mõju eesti kultuurile. Kuna tema hiilgeaeg olid 1970ndad ja 1980ndad, ei ole tema mõju raudse eesriide tõttu päriselt siia jõudnud. Paljud isegi ei tea, et Jüri Üdi ja Juhan Viidingu nimede taga peitus sama inimene. Tema luulekeelt kutsutakse revolutsiooniliseks. Lektor kõneles Viidingu loomingust, elu ja surma seostest. Eluloo mõistmine aitab kaasa loomingu mõistmisele.
Juhan Viiding pärineb läbinisti kultuurilisest perekonnast. Isa Paul Viiding kuulus arbujate hulka, kannatas tugevalt nõukogude režiimi all ja suri varakult. Ema Linda Viiding (neiuna Laarmann) oli mitmekülgne kultuuritegelane. Tütar Elo (varem Vee, nüüd Viiding) on noorema põlvkonna tunnustatud luuletaja.
Koolis oli Juhanil distsipliinilisi raskusi. Keskkooli ei saanud ta lõpetada, läks trükitööle ja lõpetas hiljem õhtukooli. Osa aega veetis mingis erikoolis, mis oli tema jaoks lausa vangla. Et „punastes ainetes” mitte läbi kukkuda, kirjutas hea sõber talle mõned parteiliselt lollikindlad tekstid, mis ta pähe õppis.
Peale isa mõjutasid teda luuletajatest Heiti Talvik, Artur Alliksaar ja Ilmar Laaban. Oma luulekogusid püüdis ta ise kunstiliselt kujundada, pani suurt rõhku interpunktsioonile.
Inimesena oli Juhan Viiding tundlik ja madala valulävega. Ühe ülekohtuse tsensuuriliigutuse puhul ärritus nii, et kaalus Kirjanike Liidust välja astumist.
Jüri Üdi nimetust hakkas kasutama, et mitte olla oma arbujast isa koopia, mida temalt oodati. Ajakirjad lükkasid tema kui „kuulsa luuletaja kahvatu poja” luuletused tagasi. Enamus tema luulest ei läbinud tollaseid tsensuuriväravaid. Ka ei lastud teda välismaale, kuigi korduvalt kutsuti. Juhan Viidinguks muutumine tähendas suurt murrangut tema luules, see oli hoopis tõsisemas võtmes. Tema luulet hakati võtma kui vabadussõnumit. Seda on tõlgitud 16 keelde.
Näitlejana oli ta Eesti parim Hamlet. Erilist tähelepanu äratas ta ka Aleksis Kivi „Seitsmes vennas” noore Eerona. Elu lõpupoolel tundis huvi absurditeatri vastu välismaailmas.
Teda tunti ka lauljana. Moodustas koos Lembit Ulfsaki ja Tõnis Rätsepaga populaarse Amortrio, viisistas osaliselt oma luulet.
Juhan Viidingu vabasurm 1995. aasta veebruaris 46 aasta vanuses vapustas kultuuriringkondi ja tekitas palju spekulatiivseid arvamusi, sellele püüti külge pookida poliitilist motiivi. Luuletajale lähedased inimesed eitavad seda kindlalt. Tegemist oli tõenäoliselt paljude põhjuste kombinatsiooniga. Üheks oli kahtlemata depressiooni tõttu uuesti alkoholi tarbima hakkamine pärast viieteistkümneaastast kainusperioodi. Viivi Luik kinnitab veendunult, et üksainus mure poleks teda murdnud. Oma aegumatu väärtusega luuletoodangus elab ta edasi.
Tõepoolest – Sirje Kiini toodud kultuuriuputus oli võimsam kui loengueelne veeuputus. Järellainetused ei lakka niipea. Tuhat tänu talle sellise haruldase külakosti eest!
Eerik Purje
