Avaldati sellekohane üleskutse, millele reageeris vaid paar-kolm kirjanikku. Tuli hakata neid läbi helistama, mis andis tunduvalt paremaid tulemusi. Projekti viis läbi Piret koos fotograaf Alar Madissoniga. Viimane tegeles kaamera ja autorooliga, Piret kavandamise ja kaardilugemisega. Nagu arvata võis, venisid mõned pooltunnid märksa pikemaks, meeldivalt pikemaks. Lõpptulemusena pildistati terve hulk kirjanikke, kelle portreedele lisaks kirjutas lühikese iseloomustava tutvustuse dr Sirje Olesk. Tartu College'isse jõudis Pireti valikul 36 fotot.
Sirje Olesk oli valinud oma loengu teemaks „Eesti kirjanduse traditsioonid ja kaasaeg”. Nagu ta oma ettekande algul märkis, olid talle teema osas antud vabad käed, kuid näituse olemasolu mõjustas valikut. Mainis, et loengu teema pole just akadeemiline, vaid pisut lihtsustatud, püüdes seostuda seinal leiduvate kirjanikega. Palus võtta oma ettekannet kui jalutuskäiku läbi eesti kirjanduse vana metsa.
Kes armastab loodust, see teab, kui palju huvitavat leidub vanas metsas. Lektor tõestas kujukalt ja veenvalt, et see kehtib ka ülekantud tähenduses. Tema käekõrval sammumine läbi põlismetsa noorendikule välja kujunes elamuseks omaette. Teejuht oli pädev, tundis iga matkarada, tema antud juhised olid informatiivsed ja harivad. Lubatagu siinkirjutajal edastada sellest vaid mõned eredamalt meelde sööbinud kõrghetked.
Eestis on ebanormaalselt palju häid naisluuletajaid. Juba meie põline regivärss on väga feminiinne, seda laulsid peamiselt naised. Naised on jäänud luules domineerima Lydia Koidulast Kristiina Ehinini. Koidula on nii eestlaslik nähtus, et teda tõlkida õieti ei saagi. Nii Marie Under kui Betti Alver kirjutasid veel väga vanas eas märkimisväärseid luuletusi. Nende ja Ehini vahele mahub veel hulk säravaid nimesid nagu Doris Kareva, Mari Vallisoo, Viivi Luik, Ene Mihkelson, Triin Soomets ja Elo Viiding (Vee).
Eesti saatusloos võiks Tammsaare otsese järglasena nimetada Mats Traati. Ka tema on tõlkimatu. Esimene eesti kutseline kirjanik oli Eduard Vilde. Karl Ristikivi ning Jaan Kross esindavad meie kultuuriloos kaht erinevat poolt. Sõjast ja sõjajärgset ajast kirjutab Arved Viirlaid, kelle looming oli palju aastaid kodueestlastele kõige raskemini kättesaadav. Temaga sarnaneb mõningal määral Ene Mihkelson, kellel on väike, kuid truu lugejaskond. Oluline vahe nende kahe vahel on, et Viirlaiu tegelased on võitlejad, Mihkelsoni omad aga ohvrid. Uue tähena eesti kultuuritaevasse on tõusnud Indrek Hargla.
Kui räägitakse humoristidest, siis mõtleb igaüks kohe Oskar Lutsule, kes tegelikult pole üldse naljamees. Andrus Kiviräha huumor on isemoodi, mida alati ei mõisteta.
Friedebert Tuglas, üks eesti kirjanduse alussambaid, oli ja on peatükk omaette. Kaasaegset linnaproosat esitavad Mati Unt, Mihkel Mutt, Jan Kaus ja Maarja Kangro, kes šokeerib oma keelekasutusega. Erootiline keel sobib talle. Esimese geikirjaniku Tõnu Õnnepalu „Piiririik” leidis suurt tähelepanu, seda on palju tõlgitud.
Meesluuletajaist tõstis kõneleja esile kõigepealt kaht Juhanit – Liiv ja Üdi/Viiding. Nende kõrvale paigutas nimed nagu Paul-Eerik Rummo, Jaan Kaplinski, Karl Ristikivi, Kalju Lepik ja Hando Runnel.
Ka Eestis elavad vene juurtega noored on hakanud kirjutama. Isa poolt venelane ja ema poolt eestlane Andrei Hvostov on loonud märkimisväärse teose „Sillamäe passioon”, mis on tõlgitud ka vene keelde. Viktoria Ladõnskaja ei kirjuta veel eesti keeles, kuid tema „Lasnamäe valge laev” on äratanud tähelepanu.
Laenuraamatute andmed näitavad, et huvi fiktsiooni vastu on kahanemas. Kõige rohkem laenutatakse elulugusid. Sellest kasvab välja küsimus: kui palju on eesti kirjandusel tulevikku või olevikkugi? Kirjutajaid meil jätkub, jätkuks vaid lugejaid. Visuaalne maailm tungib peale. Kõneleja lõpetas nukra irooniaga: vaadakem kas või endid – räägime kirjandusest, kuid tulime vaatama kirjanike pilte.
Loengule järgnes veerandtunnine paus, mis võimaldas tutvuda näitusega. Seejärel koguneti taas saali, mis oli kiiruga ümber korraldatud järgmiseks osaks, milleks oli Kristiina Ehini ja Silver Sepa loeng-töötuba „Eesti regilaul ja rahvatants minevikust tänapäeva.” Seda peab siinkirjutaja kahjuks refereerima osaliselt kuuldu kaudu, sest piiratud aeg ei võimaldanud kõike lõpuni kaasa teha. Regilaul pandi elama ja ka liikuma, passiivseid pealtvaatajaid polnud ette nähtud. Kui susi oli suksu kinni püüdnud (kuid mitte maha murdnud), said osavõtjad hoo sisse ning publiku ja esinejate vahe kahanes vähehaaval peaaegu olematuks. See meeleolu süvenes, kui pärispidu kohvi-kringli ja kõige muu juurdekuuluvaga lahti läks. Maraton joosti uhkelt lõpuni, ei lugenud, et nii mõnigi ületas finišijoone kepi najal.
Eerik Purje
Fotogaleriid
