Kavas osales neli meest kahelt mandrilt: viiuldaja Arvo Leibur ja tšellist Aare Tammesalu Eestist, pianist Norman Reintamm ja bariton Avo Kittask Torontost. Reintamme, kes mitu aastat Eestis tegutses, võiks õieti nimetada kahepaikseks. Esimesed kolm moodustasid Trio Estonia, Kittask oli kavas külalisesineja. Niisiis mitte kvartett, vaid neljamehetrio – külaline esines kavas võrdse partnerina. Kaheksast kavanumbrist kuulus triole vaid kaks, ülejäänud olid sooloettekanded. Kontserdi nimetusega pole siinkirjutaja päriselt rahul. Tegelikult oli see muusikaline jututuba. Ka selles väljendis pole midagi halvustavat, just selliselt serveerituna pääses etendus kõige paremini mõjule. Pakkus harukordse muusikalise elamuse, olles samaaegselt informatiivne ja hariv.
Kogu õhtut läbis kolm juhtmotiivi. Esimene oli rahvuslik ning juba kavalehel selgelt välja öeldud – kahe mandri eestlaste muusikalise koostöö süvendamine. Teised kaks olid muusikalised. Kõik Kittaski neli laulu olid seotud aastaaegadega, ka trio lõpunumber – Astor Piazzolla „The Seasons” – kandis sama ilmet. Kolmas motiiv ei olnud nii märgatavalt rõhutatud, kuid muusika tõi selle kõige veenvamalt esile – varane surm. Sellest allpool.
Kõigi nelja interpreedi esitus ja muusikaline maitse oli esmaklassiline, peen ja viimistletud kõigis nüanssides. Nii viiulil kui tšellol oli kavas üks soolo; ainult pianist, õhtu jõuallikas (Andres Raudsepa tabav ja täpne sõnastus) jäi ses osas ülekohtuselt vaeslapseks. Oli ju tema ainsana kogu programmi vältel tegev. Kava koosnes ulatuslikult noorema põlvkonna eesti heliloomingust, vaid laulusolist laskus nostalgiliselt lähiminevikku (Päts, A. Kasemets, Tubin). Eelmainitud Piazzolla oma itaalia-argentiina-ameerika päritoluga osales ainsa turistina eesti helimaastikul. Laulutekstide osas ehk ka ungarlasest hõim Sandor Petöfi, kelle luule eestikeelset tõlget oli oma loomingus kasutanud Eino Tamberg.
Mõned palad tungisid teistest sügavamaisse hingesoppidesse. „Mäletad, Ing?” Kasemets/Visnapuu ühistööna meenutas, et see pala on lubamatult kaua laulurepertuaarist eemal olnud. Tänu Avo Kittaskile üht armsat mälestust elustamast. Üldse peab tunnistama, et Kittask oli sel õhtul hiilgavas vormis, ei tähendanud, et „oma küla poiss”.
Rabavaim oli esimese osa lõpp ja teise algus, nii muusikaliselt kui meeleolu poolest. Malera Kasuku klaveritrio oli vapustav. See kolmeosaline pala on kolme helilooja ühislooming, jaapanipärane nimi on tuletatud eesti nimedest: Mati Kuulberg (1947-2001), Lepo Sumera (1950-2000), Raimo Kangro (1949-2001). Sünni- ja surma-aastad näitavad, et mehed on kaasaegsed ja lahkunud parimas loomeeas. Helitöö ise tõestab, et tegu on võrratute talentidega, kes kutsutud ära ülekohtuselt vara. Publikul oli võimalus nautida eesti modernse instrumentaalmuusika tippsaavutust meisterlikus esituses.
Veel ängistavamalt ja ühtlasi innovaatlikumalt mõjus Erkki Sven Tüüri „Pühendus” tšello ja klaveri koostöös. Selles oli nägemuslikku, sest helind on pühendatud teise helilooja Kuldar Sink'i mälestusele, kes tegelikult suri alles viis aastat hiljem. Mõlemad interpreedid olid sunnitud kasutama ettekandes hoopis erandlikke võtteid. Tammesalul tuli ajuti tarvitada poognat oma instrumendi nüpeldamiseks; Reintammel oli võimalus tõestada, et ta on võrdselt meisterlik nii klaveril kui klaveris, kohati isegi klaveri kallal. See pole pila, vaid tunnustus.
Arvo Pärdi paljukuuldud „Fratres” viiuli ja klaveri esituses jäi avapalana suhteliselt tagasihoidlikuks vaid seetõttu, et paljud teised instrumendikombinatsioonid on värvikamad ja paremini meelde sööbinud.
Ettekannetele lisatud seletused esinejailt ning ürituse korraldajalt Andres Raudsepalt olid soliidsed ja diskreetselt asjalikud. Tartu College'i muusikaosakonnale suur tänu ja sügav kummardus selle ainulaadse sündmuse puhul. Muusikaline sild kahe mandri vahel tugevnes märgatavalt.
Tuleb siiski lõpetada nukra küsimusega: kuhu on jäänud meie kontserdipublik? Osavõtjaid oli vist alla neljakümne. Pool sajandit tagasi kuuldus hääli, kus tunti muret meie muusikalise järelkasvu pärast. Tänaseks on olukord muutunud vastupidiseks: järelkasvust pole puudus laval, vaid saalis.
Eerik Purje
