Viimane oli päris tõsine lugu, sest kes polnud küllalt vara oma Estol osalemist otsustanud või lootis, et teeb valiku, mida külastada kohapeal, võis saada tõsise pettumuse, kuna pääsmed mitmele suuremale sündmusele olid välja müüdud. Selle kohta tegi Albertast pärit härra muheda ja tabava kommentaari: „Kena probleem.”
Igal juhul oli vahva näha entusiastlikke nägusid, kuulda rõõmsat jutuvada, tervitusi, üllatus- ja rõõmupuhanguid – kui tore Sind jälle näha; ma ei teadnudki, et Sina siin oled; räägime pikemalt; … jne. Samuti oli tore lõpuks kohtuda korraldajatetiimiga, kellega seni vaid elektoonilise posti vahendusel suheldud.
See toimus n-ö „keskuses” – Union Square'i vahetus läheduses paikneva Hyatt hotelli alumisel korrusel. Hyatt oli suurele osale estolastest ka ööbimispaigaks, nii et kaasmaalasi kohtas seal tõesti igal sammul.
Enne ametlikku programmi algust aga oli juba peetud konverents Räniorus „Innovatiivne Eesti”, Stanfordis arhiivindusalane konverents ja õhtul enne algust ka rannajaanituli.
Avapäeva õhtul aga ootas pidulisi Kaunite Kunstide Palee, kus toimus väljamüüdud saalile (~900 kohta) pidulik avatseremoonia.
Veel enne pidulikku galaesinemist oli külalistel haruldane võimalus tutvuda spetsiaalselt selleks päevaks koostatud ja üles seatud EXPO väljapanekuga Avasta Eestit – Discover Estonia.
Pidulik avatseremoonia algas helisevate trompetihelidega. Eestist saabunud 40-liikmelise noorte puhkpilliorkestri helide saatel toodi lavale lipud, kõlasid Ameerika ja Eesti rahvushümnid. Lühikese kakskeelse tervituse ja tere tulemast kõikidele pidulistele ütlesid LEP-ESTO 2013 San Francisco president Ingrid Echter ja ta abikaasa Adam – nendega kaasas pisitütar Elli. Pere kandmas edasi meie pärimust….
Avagala oli ehk pisut teistlaadne, kui paljud „kogemustega” estolased olid harjunud nagema, kuid korraldajail oligi plaanis välja tuua midagi, mis oleks „out of box”. See õnnestus suurepäraselt. Rahvusballeti Estonia trupp, kellele see oli esmakordseks esinemiseks Ameerikas, tantsis tõesti südamest. Kõrgpunktideks San Francisco Balleti esitantsija Tiit Helimetsa lavastatud Aeg ja õhtu lõpetanud Othello (koreograaf Mara). Teises osas esitas pianist Hando Nahkur Arabeske Op.18 ning Hanna-Liina Võsa Kodukotus (Eesti rahvaviis), Eesti keel, isa meel (Ü. Vinter), Fairytale in Music (R. Valgre), Mermaid's Song (O. Ehala), Sind surmani (A. Mattiisen) ja Kodulaul (O. Ehala), saatjaks H. Nahkur. Samuti nägi publik White Swan pas de deux, kus sai näha ka gala pealavastaja, San Francisco Balleti esitantsija Tiit Helimetsa meisterlikku esitust.
Lühikesed tervitussõnavõtud olid San Francisco linnalt (Sherene Melania), Eesti kultuuriministrilt Rein Langilt ning Eesti Suursaadikult Marina Kaljurannalt ja Eesti aukonsulilt San Franciscos Richard Allan Horningilt.
Laupäeva keskseks sündmuseks oli kahtlemata laulupidu Ela hästi, mu kodumaa Calvary Presbyterian Church'is. Kirikusaal täitus ootuselevil publikust ja lauluvalmis kooride liikmetest.
Lihtne kaunis kavaleht juhatas laulude juurde Herk Visnapuu sõnadega „Me tuleme tuhandest tuulest/ ja üheskoos leiame nõu./ Nii laulust ja kirjast ja luulest/ vaim tegudeks ammutab jõu.”
Hästi koostatud kava juhatas sisse noorte puhkpilliorkester (dir. Aavo Ots ja Jaan Ots) Preluudi ning R. Kulli Kodumaaga, luues juba alguses publikus üleva ja samal ajal tuttavliku meeleolu. Järgnesid Ameerika ja Eesti hümnid ning laulupeole kohaselt kõlas alustuseks M. Lüdigi Koit (dir. Jüri Rent). Tervitussõnadega esinesid peakorraldaja Saima Kint ja Euroopa Eestlaste Koori dirigent Kalev Lindal. Nende esituses kolasid ka Aapo Ilvese selleks sundmusekd loodud vahetekstid.
Omaette esinesid laste- ja meeskoorid ning Euroopa Eestlaste Koor. Ülejäänu jäi ühendkooride kanda. Ning see oli võimas.
Pärast traditsioonilisi lõpulaule – P. Sarapiku „Ta lendab mesipuu poole” ja G. Ernesaksa „Mu isamaa on minu arm” kõlas veel Aapo Ilvese tekst Lõppu ei ole, algab koit, päädides T. Mägi Koiduga.
Laulud, muusika, meeleliigutus tegid kontserdist tõelise elamuse, mida me ju ikka ja jälle laulupidudelt otsima läheme ja ka leiame. Pärast kontserti kuuldud ülivõrdeis kommentaaridest jäid hinge eriti Eesti Meeslaulu Seltsi laulja poolt öeldu – see tugev rahvusluse tunne, mida siin igal sammul nii tugevalt tunda, lihtsalt paneb laulma nii võimsalt, kui jaksad, hingepõhjast… Seda oli saalis tunda ja nii muutis emotsionaalne side publiku ja lauljad üheks… Ning noorelt rahvatantsijalt Toronto Kunglast, kes ütles kontserdi vaheajal, et oli pärast väsitavaid tantsutreeningud kahevahel, kas tulla laulupeole või mitte, kuid see, mida nägi ja koges, oli kümnekordselt väärt ja tal oleks tõeliselt kahju olnud sellest ilma jääda.
Sama päeva õhtul toimus Hyatt hotellis suurejooneline sini-must-valge-ball, mis samuti läks täissaalile. Kes ballile ei pääsenud, võisid jätkata päevases laulupeomeeleolus – estolastel oli harukordne võimalus osa saada hiljuti valminud Maureen ja Jim Tusty uuest filmist To Breathe as One. Filmiga Singing Revolution eestlastele lähedaseks saanud filmide autorid olid ise samuti filmiesitlusel kohal ning vastasid hea meelega huviliste küsimustele.
Samuti oli sel õhtul näha torontolaste kaasa toodud etendust R. Küti „Papa” (lav. Kalle Kadakas), mille vastu oli samuti huvi nii suur, et korraldajail tuli viimasel hetkel leida suurem saal teatrisõprade huvi rahuldamiseks.
Kui läupaev oli laulupäev, siis pühapäeva täitis tants. Rahvatantsijad, kes mitmel paeval olid higi valades oma esinemisi lihvinud, said nüüd näidata, milleks nad suutelised on. Ja Yerba Buena Gardensisse kohaletulnud ei pidanud pettuma. Suures osas Talvar Tari töö tulemusena toodi rahva ette terviklik tantsukava „Piirideta Eesti”, kus oli oma osa kõikidel tantsurühmadel. Muidugi teeb alati südame soojaks noorimate esinemine…
Tore oli näha, et kavas oli nii traditsioonilisi tantse alustades Oige ja vasembaga, aga samuti uuemaid ja stiliseeritumaid tantse, mis põhinevad rahvaviisidel või rahvalikel lauludel ja kus laulutekst ning liikumine moodustavad ühise terviku. Seda osa täitsid mõistetavalt eriti meisterlikult külalisrühmad Eestist – Keerulised Kiilist ja Tuurit-tuurit Pärnust.
LEP-ESTO viimane päev algas jumalateenistusega St Mark'si luteriusu kirikus. Teenisid piiskop Andres Taul ja abipraost assessor Hendrik Laur. Kontsertosas esinesid koorid Unistus, EMLS, Portland ja üksiklauljad, tuues kuulajaini U. Sisaski „Sanctus”, J. Sibeliuse „Finandia” ja C. Kreegi „Taaveti laulu” (Psalm 104). Viimane kõlas Portlandi koorilt (dir. Lonnie Cline). Muusikalises osas esinesid veel Hanna-Liina Võsa ja Hando Nahkur ning noorte puhkpilliorkester. Nende esituses teenistuse lõpuks kõlanud Sarapiku „Mesipuu…” helid jäid kirikust väljudes helisema nii kõrvus kui hinges.
Rahvapidu samal päeval viis aga vähemalt kuus 60-kohalist bussitäit inimesi mägedevahelises orus paiknevasse Castle Rock rahvusparki, kus praegu valitseva kuumalaine tõttu ulatus temperatuur kolmekohalise näiduni (Fahrenheiti skaalal, muidugi). Õnneks oli võimalik varjuda puude alla või jahutada end basseinis, kuid tugevaimad ei pidanud paljuks korv- või võrkpallilahinguid pidada, rääkimata tantsimisest. Kehakinnituseks olid ingerlastest catering lased valmistanud rikkaliku maitsva toidulaua, kus eestlastele traditsioonilist oli rikastatud kohalikku menüüsse kuuluvaga. Aga selle päeva kuumust arvestades oli ilmselt kõige olulisem Saku – üks LEP-ESTO sponsoritest – kohalolu. Ja mis kõige imelisem – eesti kesvamärjuke ei lõppenudki otsa, seda jagus veel hilisõhtul Salakõrtsiski pruukimiseks.
Castle Rockis toimus ka traditsiooniline lippude edasiandmine. San Francisco pidustuste peakorraldaja Ingrid Echter ja ÜEKNi esimees Jaak Juhansoo andsid „tõrviku” lipu näol edasi: Olev Rumm — 2015 LEP Whistleris (BC) ja Peeter Nieländer — Eesti Vabariigi 100. sünnipaeva tähistav ESTO 2018 Torontos. Uhke!
Selles mitte nii lühikeses ülevaates pole kirjas kaugeltki kõik, mis nelja päeva jooksul San Franciscos toimus. Lisaks ülalnimetatud suursündmustele oli võimalik osaleda hommikuseminaridel, ÜEKNi kongressil, EOLL koosolekul, pidada maha malelahing eesti male suurmeistri Jaan Ehlvestiga, vaadata kunstinäitust, tutvuda Alberta eestlaste väljapanekuga, rändnäitusega Kaks iseseisvumist, osaleda akadeemilisel lõunasöögil, vaadata Toomas Hussari head vastukaja saanud filmi „Seenelkäik” ning otse loomulikult osaleda Salakõrtsides toimunul, kus teiste hulgas esinesid väliseestlaste seas legendiks muutunud „Puus Brothers”, mustkunstnik Jürgen Veber, Pärnu Tuurit Tuurit ning Eesti Meeslaulu Seltsi lauljad, kelle eestvõttel võis veel viimaselgi õhtul südamepõhjast kaasa laulda meile tuttavaid ja armsaid seltskondlikke laule. Või tantsu lüüa, kui veel jaksu jätkus. Mis aga olulisim – meie omavahelised sidemed – vanade uuendamine ja uute loomine. Ja ka nüüd ei saa nimekiri lõplikuks, sest igal osalenul on oma LEP ja oma ESTO, mille ta endaga kaasa viib, vahepeal ehk korralikult kokku voldib ja ära pakib, et järgmisel korral oleks kohe kerge välja võtta ja edasi minna.
Aitäh, Ingrid Echter ja tiim – ilma teieta poleks seda pidu toimunud ning osalejad loendamatute imeliste hetkede ja mälestuste võrra vaesemad. Eesti päevad San Franciscos on lõppenud – kohtumiseni Lääneranniku Eesti Päevadel Whistleris 2015 ja ESTOl Torontos 2018!
