Meie esiemad, kes sellise mõistatuse välja mõtlesid, pidasid silmas telgedel kudumist, kus kalakujuline süstik pidevalt kahe lõngatasapinna vahel edasi-tagasi käib. Suured kangasteljed on tänapäeva majapidamises haruldased, aga väikesed vöökudumise teljed võiksid ju ka meie moodsas kodus olemas olla, et pikkadel igavatel talve-(või suve-) õhtutel oleks, mille kallal nokitseda. Eesti vanarahvas hindas kõrgelt vöö tähtsust riietusesemena, sest öeldi ju, et „Hääl rüül on ikka vööke ümber”. Et vöökudumise kunst Toronto eestlaskonnale selgeks saaks, korraldati 11.-14. mail Tartu College'is õpituba Mihkel Salusoo juhendamisel. (Pikemalt Eesti Elu 15. Mai paberlehes)
Lea Kreinin
