Peaaegu iga päev, kui kuulen või loen uudiseid, tõstan käed jõuetult taeva poole ja õhkan: ,,Maailm on hulluks läinud!“ Küllap ma pole ainus, kes nõnda tunneb ja tegelikult ei ole ka meie aeg ainus, mil inimesed on nõnda tundnud. Maailm ongi hulluks läinud, sellest hetkest peale, mil inimene hakkas arvama, et teab oma Loojast paremini, kuidas elada ning mis on hea ja mis kuri.
Tuleval suvel saab 100 aastat I maailmasõja puhkemisest. See pidi olema „sõda, mis lõpetab kõik sõjad“, nagu kinnitas inglise kirjanik H. G. Wells juba 1914. a augustis. Seesama Wells, kes 1934. a juulis külastas Moskvat, uskudes, et suudab veenda Stalinit muutma Nõukogude Liitu tõeliselt demokraatlikuks riigiks.
Ei lõppenud sõjad ega saanud Nõukogude Liidust vaba ühiskonda. Punaimpeerium küll kukkus omaenda raskuse all ja seesmise laostumise tõttu kokku, ent see ei tähenda, nagu poleks Wellsi-taoliste utopistide unistused endistviisi lootusetult naiivsed. Maailm on alates pattulangemisest hulluks läinud ega suuda end isegi parima tahte ja suurimate jõupingutuste abil korda teha ega päästa. Võime inimkonna ajaloo kulgu võrrelda mäesuusatamisega: ta tee viib vältimatult allamäge ja ajutised tõusud osutuvad alati trampliinideks, millelt tõukudes jätkub langus veelgi suurema hooga.
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
