Teadustaja Helgi Sooaru luges ette Eesti Mulkide Seltsi tervituse ning andis mikrofoni üle avasõnaks Saima Varangule. Järgmiseks sõnasaajaks oli juba Tarvastu mees Andres Rennit, kelle igipõline „Kodukotus” kõlas Charles Kipperi klaverisaatel sajast suust ja südamest.
Mulkide Seltsi tegevusest kõneles Johannes Vihma, kes märkis, et see on ainuke sellelaadne väljaspool kodumaad. Asutati Torontos 21. septembril 1977 13 mulgi poolt (12 meest ja üks naine). Sellest õnnearvust võttis tänasel pidupäeval osa kolm: Villi Mandra, Jaan Vares ja kõneleja Johannes Vihma. Hiljem loodi ka Maakondlik Esinduskogu, korraldati killamängud ja hulk teisi samalaadseid üritusi. Mulgid osalesid kogu aeg kahes organisatsioonis korraga. Andsid ka välja oma ajakirja „Mulgi sõnumid”. Selts töötas sihikindlalt kodumaa vabanemise eesmärgil ning on hiljem olnud tihedas sidemes kodumaaga.
Seltsil oli kunagi 150 liiget. Meie sugupõlv on aga otsa saamas. Käesoleva aasta aprillis toimunud mulkide nõupäeval otsustati seltsi tegevus lõpetada. Mulgi murdes väljendatuna „oleme oma tüü tennu”. Seltsi lipp lehvib täna viimast korda Torontos. Viljandi muuseumi direktor Jaak Pihlak viib selle endaga kaasa Mulgimaale. Muud varad lähevad kohapealsesse VEMU arhiivi.
Muusikalises osas kõlas korraks häirekell, mis aga osaliste otsustaval tegutsemisel kiirelt summutati. Nimelt oli teine laulusolist Avo Kittask ootamatult haigestunud. Monica Zerbe ja Charles Kipper olid sunnitud tegema oma esinemises mõningaid ümberkorraldusi ja tutvustama kuulajaskonnale impromptu mõistet. Peab tunnistama, et nad tulid sellega hiilgavalt toime. Monica esitas kolm võrratut ooperiaariat pluss ühe eesti rahvaviisi seade, vallutades publiku oma võimsa ja koloriitse hääle ning särtsaka esinemisega.
Jaak Pihlak, kes oma uhkes mulgikuues seisis torontolaste ees juba kolmandat korda, tähendas, et valitud rahvad on need, kes on alles, mulgid kaasa arvatud. Hukatuslikus Teises maailmasõjas hävis või eemaldati kodumaalt umbes kolmandik meie rahvast, kuid me püsime siiski. Meid on napp miljon, kuid leidub palju suuremaid rahvaid, kel pole oma riiki. Tänu siinsetele mulkidele tekkis ka kodumaal mulkide selts. Nüüd, kus naljaga pooleks võib öelda, et oleme tulnud pidama „mulgi matust”, tõdegem, et see on ilus matus – uhke mulk lõpetab pauguga. Lõpetame, kui oleme veel elujõulised. Lõpetame, kuid ei kao, vaid kestame üle aja.
Emotsionaalse lõppsõna lausus Mulkide Seltsi vanem Helju Salumets, kes meenutas kodumaalt lahkumist 68 aasta eest. Oleme oma tegevuse lõpetanud, kuid mulgi jäljed jäävad. Avaldas erilist tänu viimasele juhatusele, kuhu peale ta enese kuuluvad Helgi Sooaru, Saima Varangu, Villi Mandra, Paul Rabisson, Jaan Vares ja Johannes Vihma. Lipu, mille kinkis seltsile tema ja Helgi Sooaru ema Linda (Mammi) Kirs, läkitame koju, Mulgimaale. Lippur Villi Mandra tõstis selle pidulikult hoidikust ja ulatas Jaak Pihlakule sõnadega: „Hoolitse ta eest!”
Ametlik osa kippus lõpule jõudma, kuid meeldivaid tõkkeid sigis järjest teele. Järvalaste esindaja Helmi Ründva tervitas lilledega, tema eeskujule järgnesid hiidlane Tamara Norheim-Lehela ja virulane Elna Libe. Eesti Kunstnike Koondise poolt tervitas Mai Järve-Vomm. Aupeakonsul Laas Leivat edastas nii EV Saatkond Ottawas kui EV Välisministeeriumi tervitused.
Saima Varangu ründas lillebuketiga ülemmulk Helju Salumetsa, kelle sünnipäev oli sattunud just suurele pidupäevale. Kõlas ühine „ta elagu”, õnnitlejaid oli palju. Lõpetuseks lauldi Kärstna mehe Hendrik Adamsoni ja tarvastulase Juhan Simmi ühislooming „Om maid maailman tuhandit”.
Enne rikkaliku toiduleti külastamist luges südamliku söögipalve mulgist õpetaja Kalle Kadakas, kes tähendas, et tegevuse lõpetanud seltsi liikmeile jääb siiski veel üks oluline roll: meeldetuletajad. Endised tegijad mäletavad ja tuletavad oma järglastele meelde, millal ja kuidas miski toimus.
Peatoidu ja kohvikõrvase vahel tehti Kalle Kadaka eestvedamisel ja Charles Kipperi jõudumööda toetamisel jõulist mulklikku ühislaulu. Laululehtede koostaja Helgi Sooaru palus need peo lõppedes koju kaasa võtta. Ei lähe ju enam tarvis, kuid nagu Kalle mainis – meenutagem! Ülle külmlaud pälvis tunnustust nagu ikka. Kohvi juurde pakuti aga lisaks muule heale-paremale ehtsat mulgikorpi, suurmulk Helju enese privaatpagaritöökojast.
Kummaline väljend peiede puhul, kuid – elagu mulgid!
Eerik Purje
Fotogalerii – Fotod Kerly Ilves
