See oli massimeeleavaldus, kus üle kahe miljoni inimese seisid katkematus inimahelas, demonstreerimaks maailmale Baltimaade vabadustahet ja juhtimaks tähelepanu Nõukogude Liidu ja Saksamaa vahel sõlmitud Molotovi-Ribbentropi paktile, mille salaprotokollid viisid Baltimaade okupeerimise ja annekteerimiseni Nõukogude Liidu poolt.
Seda päeva nimetatakse seetõttu ka rahvusvaheliseks kommunismi- ja natsismiohvrite mälestuspäevaks. Traditsiooniks on saanud asetada sel päeval pärjad totalitarismiohvrite mälestusmärkide juurde.
Nii toimus reedel. 23. augustil Maarjamäel Eesti kommunismiohvrite memoriaalil mälestustseremoonia, kus kõneles ka Eesti Mälu Instituudi juhatuse liige Meelis Maripuu. Ta sõnas: „Totalitaarsed režiimid pole meie ümbert kuhugi kadunud. Mida enam demokraatlikud ühiskonnad ebameeldivusi peljates oma vahepeal saavutatud heaoluühiskonna mulli kapselduvad, seda jultunumalt tõstab totalitarism pead ning reaalsemaks muutub tegelik oht demokraatlikele ühiskondadele. Üks olulisemaid viise totalitaarsete režiimide kuritegude ning kestva ohu teadvustamiseks on ohvrite mälestuse jäädvustamine ning väärtustamine ühiskonnas.“
Sel aastal tähistati 21. augustil Balti ketti vanatehnika paraadiga mööda Balti keti trassi Eestis, Lätis ja Leedus.
Meie osalesime perega muuseum Vabamu üritusel „Balti kett 35“/,,Baltic Way 35“. Avalikul üritusel oli võimalik tutvuda Vabamu muuseumi väljapanekuga, muuhulgas ka uue fotonäitusega Balti keti kohta. Seejärel sai giidiga külastada Balti keti toimumise märgilisi kohti Tallinna vanalinnas. Muuseumi kõrval on näiteks välja pandud tükike Berliini müüri, mille lammutamine oli oluliseks tähiseks kommunistliku diktatuuri langemisel. Peatusime ka kivirahnu juures, mis oli üheks barrikaadi osaks Toompea kaitsmisel. Liikusime Toompea lossini ja vaatasime Pika Hermanni torni, mis on Eestile kõige tähtsam liputorn, kus alates 1989. aastast lehvib meie sinimustvalge trikoloor. Vabadusristi taga mäekünkal vaatasime mälestusjalajälgede mälestusmärki Balti ketile.
Olin 1989. aastal toimunud Balti keti ajal Tartu Ülikooli saksa keele ja kirjanduse eriala üliõpilane. Mul oli tol ajahetkel kaks poega (kahe ja poole aastane Margus ja neljakuune Andrus). Sõitsime abikaasaga Balti ketis osalema Tartust. Seisime Viljandi teeristil. Rahvast oli palju ja kõik olid suures ootusärevuses. Kuulasime raadiost Marju Lauristini kõnet ja ta sõnu: „Meie siht on vabadus!“ Mäletan siiani seda luust ja lihast läbitungivat maagilist sõna ,,Vabadus“, mida kordasime nagu transis. Kirjeldamatu ühtsustunne valitses kõigi kohaletulnute vahel. Sellist tunnet võib ilmselt tunda vaid kord elus.
Eesti president on oma mälestusi Balti ketist kirjeldanud järgnevalt: „Mul on siiani meeles need kolm sõna… Vabadus! Brīvība! Laisvė!/—/ Lõuna-Eestis, Viljandi ja Nuia kandis oli väga palju rahvast, kohati seisti isegi mitmes reas. Sealt sõitsime mööda, Läti piirile lähemale. Seal oli inimesi hõredamalt ja meie neljakesi mahtusime sinna lahedalt ära./—/Uhke tunne oli. Et midagi suurt on juhtumas ja meie oleme ka siin, kuigi ega keegi teadnud, mis edasi saab, kuidas sündmused pöörduvad. Ja üllatus oli ka: kuidas nii palju inimesi on nüüd korraga välja tulnud, Eestis, Lätis ja Leedus, vabatahtlikult. Pidu oli, nagu oleks suur sünnipäev olnud.“
Oli tore koos giidiga meenutada, kuidas 1989. aastal Balti ketis seisime. Seda ülevat ja ootusärevat tunnet ei unusta ma iialgi. On uhke olla osake ajaloost.
V-A-B-A-D-U-S……Vabadus…. Vabadus…
Tekst ja pildid Mailis Sütiste-Gnannt
