Demokraate nagu Roosevelt peeti sotsialistideks, mis oli vaste kommunismile. Meie vanemad olid tänulikud vabariiklastele, sest nende ajal pääsesid nad USA-sse, vaatamata sellele, et suuresti oli siin abiks Eleanor Roosevelti lobitöö, mille tõttu põgenikelaagrid ehk DP-laagrid Euroopas lõpuks põgenikest 1950. aastate algul tühjenesid.
Kohe raamatu alguses on juttu sellest, et kaheksandal päeval peale presidendiks valimist korraldas Eisenhower oma uue kabineti koosoleku, mille avas palvesõnadega mormoon Ezra Taft Benson. Nii et mormoonid on olnud suure poliitika ja vabariiklastega seotud juba pikemat aega.
Samal koosolekul, kus president Dwight Eisenhoweri paremal käes istus asepresident Richard Nixon ja vasakul välisminister John Foster Dulles, arutati mõningaid rahandus- ja muid küsimusi, mille eest varsti pidid vastutama mitmed avalikkusele seni tundmatud poliitikud: Korea sõda kestis juba 32. kuud, eelarvedefitsiit oli järgmiseks rahandusaastaks ähvardavad kümme triljonit dollarit, Venemaa tuumarelvastus. Kogu maailmas, mitte ainult Euroopas, vaid ka Iraanis, Indo-Hiinas ja mujal olid tõsised probleemid.
Lugedes seda saad aru, et maailmas pole suurt midagi muutunud. Tundub, nagu oleks inimestel lihtsalt uued mütsid peas, aga mäng on ikka sama.
Äsjasel vabariiklaste kongressidel aga tegi Clint Eastwood end lolliks – ma ei saanudki aru, kas meelega või mitte. Millest ma aga saan aru, on see, et isegi juhul, kui mängid filmides mehist ja arukat meest, ei tähenda see, et oledki mehine ja arukas.
Ma mäletan, kui Ameerika näitleja Robert Young hakkas esinema ravimireklaamides 1950-ndatel aastatel. Ta oli arstikitlis ja nägi välja väga professionaalne. Vaadates otse kaamerasse, ütles ta, et kuigi ta pole arst, ta vaid mängib seda osa televisioonis, soovitas ta teatud rohtu. Ja see töötas. Miljonid inimesed arvestasid tema soovitusi ravimite suhtes.
Eks sama juhtu ka Eastwoodiga. Tegelikult on mul temast kahju. Mulle meeldivad tema filmid. Lihtsalt väga raske on olla aastaid hiljem see, kes sa olid nooruses.
Minu endaga juhtus aga mõni nädal tagasi selline lugu. Muru niites jäi rohtu muruniitjasse kinni. Selle asemel, et masin seisma jätta ja ummistus käega ära puhastada, hakkasin ma töötavat muruniitjat jalaga surkima. Äkki jäi mu jalg sinna kinni ja ma kukkusin muru peale pikali. Oli tunne, nagu oleksin oma varvastest ilma jäänud. Seal lamades helistasin kohe oma naisele Helile, õnneks oli mul mobiil särgitaskus. Teadsin, et kui ma varbast ilma jäin, tuli see kiiresti muru seest üles leida. Olin endast väga väljas. Heli kutsus mulle kiirabi.
Kuna ma lõpuks siiski sain oma varbaid liigutada, rahunesin veidi, sest see oli kindel märk, et need on alles. Sel hetkel läks mu hing oma lolluse pärast väga täis.
Kiirabist koju jõudnud, rahustasid mind sõbrad, et minu veast võtavad nüüd paljud õppust. Oli päris hea tunne, et sõbrad minusuguse vana lolli vanamehe üle nalja heitsid ja mu meeleolu üleval hoida püüdsid.
Mulle meenutab oma lugu Oscar Wilde'i, kes on öelnud: „Ma olen liiga vana, et olla uus talent!” Ja veel – olen eas, mil elu tuleb võtta rahulikumalt. Ja tuleb leida aega, et tunda rooside lõhna.
Viido Polikarpus
