Ku juba okupatsioonist, siis Etsiga arutasime, kuidas praeguses Kanadas on elu mitmeti nigu N. Liidus. Ametlike paberite, tolle sama buma saamine on nuhtlus missugune. Ets pidi riigidokumenti uuendama. Mitte passi – ta on mõistuse juures, ei soovi kusagile lennata, teise riiki eriti. Kuid isegi siseriikseid lende käntseldatakse, loe vaid lehest, kuidas reisija ei jõudnud pereliikme matustele selle tõttu. Miks lennuliinid pileteid müüvad, ep tia. Lennuväljad oskavad pagasi kaotada kah.
Ei, noorsand vajas tervishoiukindlustuse kinnituskaarti. Riigionkud oma suures tarkuses leidsid, et peaks olema fotoga. Vana, irooniana punane, vaid nime ja numbriga oli aastakümneid hästi vunksinud. Ei mingit fotot. Inimene vananeb küll, aga eks ikke saab aru, et 35-selt võetud pilt ei erine väga 40-se näojoontest.
Kuid ootejärjekord pikk, ametnikke vähe, kannatus katkeb mõnel. Hullem aga on passidega. Ja seal ongi võrdlus olemas okupeeritud Eestiga. Seal palgati poisikesi leivasabas, järjekorras seisma. Et saaks ise, muidugi mujal, kaua vajalikku kaupa oodata. Nii kuulsin, ku esmalt kodumaal käisin.
Siin aga on...
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
