Minul õnnestus kuulata kahte kontserti: Mustpeade Majas 25. augustil ning Jaani kirikus 28. augustil. Jaani kiriku kontsert oli ühtlasi festivali lõppkontsert ja seetõttu oli see eriti pidulik. Üles astus festivali kammerorkester Maano Männi juhatusel ja esiettekandele tuli Galina Grigorjeva teos tereminile ja keelpilliorkestrile „Palve“. Tereminil soleeris Grégoire Blanc Prantsusmaalt. Seda juhtub harva, kui saab kuulata teremini soolopillina. Selle elektroonilise instrumendi ümber tekib elektriväli ja nii tekivad helid isegi pilli ennast puudutamata. Mediteeriva ja müstilise iseloomuga heliteos oli vägagi mõjuv ja publik võttis Galina Grigorjeva teose vastu tormilise aplausiga. Ralph Vaughan Williamsi teoses „Lendu tõusev lõoke“ soleeris publiku suur lemmik, viiuldaja Hans Christian Aavik, kelle imelist viiulikõla saime nautida ka suvisel Järvide Festivalil Pärnus.
Mustpeade Maja kontserdi vaieldamatust tipphetkeks oli Olivier Messiaeni kvartett „Aegade lõpust“ („Quatour pour la fin du temps“). Selle rütmiliselt keerulise ja suurt süvenemist nõudva teose esitasid Robert Traksmann (viiul), Marcel Johannes Kits (tšello), Rasmus Andreas Raide (klaver) ja Eneko Iriarte (klarnet). See võrratu hispaania klarnetist mängib Vaasa linnaorkestris nagu meie Maano Männigi.
Praeguses Ukraina sõja olukorras mõjus kvartett sama apokalüptiliselt kui selle loomise ajal 1940/1941 aastatel. Olivier Messiaen kirjutas kvarteti vangis olles, kui tulevik oli tumedast tumedam. Kvarteti esiettekanne toimus Messiaeni ja ta kaasvangide poolt vangla õues vihmasaju all. See vapustav teos kõlab Eestis suhteliselt harva, sest nõuab esitajatelt äärmist rütmitäpsust ja katoliku maailma sügavuste tunnetamist. Seitsme-osalise suurteose pealkirjadki viitavad religioossetele teemadele, nagu „Vokaliis inglile, kes teatab aegade lõpust“ või „Jeesuse surematuse kiituseks“. Kvarteti lõppedes istus publik mõnda aega vaikides, enne kui mõtetest ärgates plaksutama hakkas. Muusikuid kutsuti mitmeid kordi tagasi, nagu oodates lisapala, mida seekord õigustatult ei tulnudki.
Pille Lille Muusikute Fondi tegevust on läbi aegade toetanud Mari-Ann ja Tunne Kelam. Juba 17 aastat on perekond Kelam andnud noortele anderikastele muusikutele Marje ja Kuldar Singi nimelist preemiat. Preemiate saajate hulgas on nüüdseks juba tuntud muusikuid, nagu Oliver Kuusik (tenor), Reneé Soom (bariton) Johan Randvere (klaver), Pärt Uusberg (helilooja) jt. Sellel aastal pälvis Marje ja Kuldar Singi mälestuseks antava preemia tšellist Marcel Johannes Kits.
Pille Lille Muusikute Fond teeb tänuväärset tööd, andes esinemisvõimalusi meie noortele muusikutele. Ees on veel kontsert Kuldar Singi 80. aasta juubeliks. Singi looming on kõlanud ka Torontos – meenub 1990. aasta kontsert Lunastaja kirikus, kus kõlasid kaks osa Singi teosest „Maarjamaa missa“. Solistiks oli Kaie Konrad, keda muusikakriitikud on nimetanud eestlaste Marylin Horne’iks. Pärnu kammerorkestrit juhatas Ilmar Tõnisson. Publiku seas olnud Riina Reinik ütles mulle pärast kontserti, et nii head sopranit kui Kaie Konrad neil Kanadas praegu ei olevatki. Kaie Konrad on laulnud ka Kuldar Singi ema Marje Singi loomingut. Marje Sink lõpetas konservatooriumi Artur Kapi kompositsiooniklassis. Paraku visati ta 1950ndatel aastatel usuliste veendumuste tõttu heliloojate liidust välja ja tema loomingut väljaspool kirikut esitada ei saanud. Nüüdseks on olemas CD-plaat, kus Kaie Konrad laulab oreli saatel Marje Singi laule.
Sirje Vihma-Normet ajalehele EESTI ELU/Estonian Life
