„Hea sõber Are Altraja soovitas pärast Antwerpeni mängude raamatu ilmumist, millel olid sinised kaaned, et sarja viis raamatut võiks igaüks kanda ühe olümpiarõnga värvi. Nii saabki suvemängude raamatute puhul olema. Kui Ameerika mandrit kujutab punane olümpiarõngas, siis otse loomulikult on seepärast punast värvi ka Los Angelese olümpiaraamatu kaaned,“ selgitab Tiit Lääne.
Iga olümpia on tema sõnul eriline ja mitmes mõttes olid erilised ka ammused Los Angelese mängud.
„Juba iseenesest 1929. aastal lahvatanud börsikrahh ja ülemaailmne majanduskriis muutis nende mängude kulgu. Majanduslikud raskused ja pikk reis olümpialinna muutsid eurooplaste jaoks mängudest osavõtu tavatust keerulisemaks. Osavõtjate arv kuivas kokku. Raha loeti igal pool, kuid ikka leiti võimalus kasvõi paar sportlast teisele poole ookeani saata. Siiski olid need tagasihoidliku osavõtuga mängud, kus mõnel spordialal vajutas see medalikonkurentsile ka tugeva pitseri.
Samas suutsid ameeriklased müüa olümpiat kordades paremini kui eurooplased kahekümnendatel aastatel. Rohkearvulise publikuga teeniti tulu ja võib ainult oletada, milliseks võinuks need numbrid kujuneda majandusliku õitsengu tingimustes,“ kirjutab Lääne olümpiaraamatus.
„Aga meie jaoks muutis Los Angelese olümpia eriliseks Eesti sisuline eemalejäämine. Eht eestlaslikult vaieldi viimase hetkeni ja lõpuks esindasid meid olümpial vaid kaks Ameerikas elanud eestlast. Kodu-Eestist ei saadetud mängudele kedagi,“ räägib Lääne.
Tema sõnul võib liialduseta öelda, et see on Eesti spordiajaloo üks suurimaid (kui mitte suurim) häbiplekke, mille meisterdasid üheskoos Eesti Olümpia Komitee ja EKRaVeLiit (Eesti Kerge-, Raske- ja Veespordi Liit). Meie spordile sündis sellest nii otsest kui kaudset kahju.
Tiit Lääne: „Otsest seepärast, et pea kindla olümpiamedali võitmise võimalus rööviti kolmelt-neljalt sportlaselt. Kõige valusamini kannast tõstmise raskekaalu maailma esinumber Arnold Luhaäär, kellelt võeti sellega võimalus jõuda olümpiamedalini kolmedel järjestikustel mängudel. Sportlaste mittesaatmine oli seda näotum, et olümpianormid puhuti kõrgeks ja nende täitjaid lubati olümpiale saata, kuid sõna ei peetud.
Kaudne kahju saadi selle otsuse läbi aga spordivaimsuse õõnestamisega, kus tosin aastat varem just spordiga end maailmale tutvustanud Eesti kadus medaliriikide hulgast vabatahtlikuna.“
Ometi juhtus Los Angelese mängudel palju huvitavat ja erakordset, mis kõnetasid maailma siis ja peaksid pakkuma taasavastamise rõõmu tänagi. Nagu iga teinegi olümpia, väärib Los Angeles 1932 jäädvustamist ja meenutamist ka Eestis ilmunud olümpiaraamatute pikas reas.
Sest põnevust ja erakordsust oli ka nendel mängudel ohtralt.
See, et naiste 100 m jooksus kulla võitnud poolatar Stanisława Walasiewicz oli tegelikult mees, selgus 48 aastat hiljem, kui ta Clevelandis relvastatud röövi käigus surnuks tulistati.
Los Angelese olümpiaujulas võidutsenud jaapanlaste edu nimetati Tsushima merelahingu kõrval Jaapani teiseks suureks merevõiduks.
Tribüünil haigestunud Hollandi naisujuja Maria Johanna Philipsen-Braun kahtlustas tema vastu suunatud telepaatilist rünnakut. Ja et naiste 100 m seliliujumise võitjat ameeriklannat Eleanor Holmi püüti vägisi eestlannaks pidada.
Või miks Argentiina sprinter Samuel Giacosaga nõudis kaasmaalastest poksi raskekaalu võidumehe Alberto Lovelli arreteerimist. Saab lugeda, et olümpiavande andnud vehkleja George Calnan hukkus juba järgmise aasta 4. aprillil New Jerseys toimunud tsepeliiniõnnetuses.
Samuti leiate vastuse küsimusele, millisel alal vormistas ameeriklane Raymond Bass 6,7 sekundiga 20. sajandi kiireima olümpiavõidu. Või miks on BBC nimetanud Dhyan Chand Baisi maahoki Muhammad Aliks. Ja kuidas algas maailma 20. sajandi parimaks vehklejaks nimetatud ungarlase Aladar Gerevich olümpiakarjäär, mis lõppes viimase medalivõiduga 1960 Roomas.
Raamatut on võimalik tellida ka Kanadasse. Selleks andke oma soovid teada ajalehe toimetusse.
Mart Reinu
