Üksi oma muusadega
Aktiivne kirjavahetus Eerikuga kestis väikeste vaheaegadega mitu kuud, kuni ühel hetkel Eerik ootamatult vabandust palus ja teatas, et peab mõnda aega üksi ja omaette olema ning oma elupuntrad lahti harutama. Kui mõni aeg hiljem selgus, et Eerik oli taas kord ühe oma kahest kaunist muusast, kirjanduse kütkeisse langenud, oli rõõm ja kergendus suur!
Veelgi suurem rõõm on sellest, et Eeriku raamat on nüüdseks kaante vahele jõudnud. Kui Eerikut uskuda, siis on see kirju nagu sügisene seenekorv, kuhu valimatult kokku kuhjatud erinevad annid, mida mets pakkus. Raamatut lugedes saab aga selgeks, et tegelikult pole selles midagi juhuslikku. Kui mitte varem, siis raamatu lõpuks asetub iga tükk oma kohale Eeriku elu värvikas kaleidoskoobis, mida keerates moodustuvad ikka ja jälle uued kirkad mustrid. See ei ole klassikaline elulooraamat, vaid pigem esseede kogu, kus mõlgutused aja kulgemise, vananemise, koroonahirmu ja vandenõuteooriate üle vahelduvad pildikestega Eeriku minevikust, loomingust ja inimestest, kellega ta oma pikal teekonnal on kohtunud.
Kui Eeriku sõnul on teda läbi elu juhtinud kaks muusat, kirjandus ja muusika, siis minu meelest on samavõrra teda kannustanud loomupärane uudishimu ümbritsevate inimeste ja keskkonna vastu. Pildikesi Austraaliast on värvikas antropoloogiline sissevaade ilmasõjajärgsesse elu-olusse maakera kuklapoolel. Oleme harjunud mõtlema 1944. a pagulastest kui nendest originaalsetest, õigetest väliseestlastest. Tegelikult ootasid neidki võõrsile jõudes ees veelgi varem välja rännanud rahvuskaaslased. Eeriku kirjeldused sellest, kuidas Austraalia „vana-eestlased“ sõjajärgsetesse pagulas-eestlastesse suhtusid ja kuidas omavahelised suhted seal hiljem välja kujunesid, avab teemat uuest vaatenurgast.
„Eestlane olen ja eestlaseks jään“
Eeriku ja paljude tema saatusekaaslaste jaoks, kes 1944. a sõjakeerises olid sunnitud Eestist lahkuma, on olnud eestlus sama vajalik kui õhk või kui „igapäevane leib“, nagu Eerik ise oma raamatus kirjutab. Eeriku vanne, et „eestlane olen ja eestlaseks jään“ ei ole isamaalistest lauludest kantud võltspaatos. Eerik on eestlane, sest teistmoodi ta ei saa, ei taha ega oska, sest ta on eestlaseks sündinud ja „kellekski teiseks ei kõlba“. Samas kumab nii käesolevast kui Eeriku varasematest raamatutest läbi kurbus selle üle, nagu ei peetaks Eestis väliseestlasi nendeks päris õigeteks eestlasteks.
Pidasin 2016. a kevadel Tartu Ülikooli aulas loengu teemal „Kes on õige eestlane?“, mis järgmisel päeval ilmus ka ajalehes Postimees. Minu kõne põhisõnum oli lihtne ja võib-olla isegi triviaalne: õige eestlane on see, kes tahab eestlane olla ja ennast eestlaseks peab. Hiljem on seda mõtet oma sõnavõttudes korranud mitu Eesti poliitikut ja avaliku elu tegelast, nii et sellest on kahjuks või õnneks saanud omamoodi käibefraas. Kuigi artikkel sai ka Eestis pisut tähelepanu, näis mulle, et see puudutas kõige enam just väljaspool Eestit elavaid eestlasi. Mitu neist, võhivõõrad inimesed, võtsid minuga loo ilmumise järel ühendust ja kirjutasid oma valusa artikli sellest, kuidas võõrsil elatud aastad on nende eestlust kodueestlaste silmis oluliselt kahandanud. Lausa nii, et eestlaseks neid sünnimaal enam ei peeta. „Väliseestlane“, nagu ka Eerik oma raamatus kirjutab, „pole rahvus, vaid karistus“. Karistus mille eest, tahaks küsida, kas tõesti sõjapagulasena Eestist lahkumise eest?
Üheskannatamine
Nagu olen varasemates lugudes kirjutanud, ei ole eestlus defineeritav ainult eesti keele oskuse või päritolu läbi. Samavõrra on eestlaseks olemise identiteedi keskmes teised eestlased, ühine elulugu ja tegevused Eestis, ühine kannatamine küll võõrvõimu, viletsa ilma või kollektiivse rumaluse käes. Just üheskannatamine on eestluse kvintessents ja selle järgi kaotavad olulise osa eestlusest need, kes on vabatahtlikult välismaale kolinud vaba maailma tingimustes, kuid ennekõike need, kes lahkusid Eestist 1944. a sügisel. See, nagu Eerik ühes oma kirjas väga täpselt sõnastas, tekitas sügava rahvusliku lõhe, mille „üle suudavad ehitada silla vaid need, kes taipavad, et neid üheskannatamisi oli kaks ja et nende kannatuste suuruses ei olnud märkimisväärset vahet. 1944. a sügisel, kui rahvas seisis minna-jääda valiku ees, tuli kõigil loobuda emmast-kummast: kodumaast või vabadusest. Mõlemad olid armsad, mõlemat säilitada polnud võimalik. Selle loovutuse valuga tuli poolsada aastat elada, ükskõik kummale poole kuristikku keegi jäi.“
Tahaks loota, et see kibedus ja üheskannatamise narratiiv on põlvkondade vahetumisega kadumas, just nii nagu on tasahilju lahkumas see põlvkond, kes Teise maailmasõja päevil pidi tegema raske ja valuliku otsuse, kas minna või jääda. Ehk annavad meile mõistmist need miljonid Ukraina sõjapagulased, kelle Venemaa kuritegelik ja halastamatu sõjamasin on mööda Euroopat laiali pillutanud. Lapsed ühe käe otsas, teises käes tilluke kohver, kuhu kogu senine elu kokku pakitud – nii mindi ka 1944. a, teadmata kuhu täpselt või mida tulevik toob. Roheline kohver näpus, lahkus kodust ka 17-aastane Eerik. Kohvrist jäi põgenemise käigus alles vaid isa tehtud võti, kuniks seegi kadus.
„Inimene on vana alles siis, kui ta enam midagi ei tunne.“
Nii ütleb oma raamatus „Triumfikaar“ Erich Maria Remarque, mõeldes hinge, mitte ihu. Eerikul on vananemise ja vanaks olemise kohta samuti öelda üht-teist, mis nimekaim Erichile sugugi alla ei jää. Eeriku mõtisklusi lugedes meenusid mulle esimese hooga ühe Bulgaariast pärit kolleegi sõnad, kellega aastaid tagasi ühe üle-euroopalise projekti koosolekul kohtusime. Täpseid sõnu enam ei mäleta, kuid mõte kõlas umbes nii: „Ma kadestan noori, sest neil on kõik alles ees, ja kadestan vanu, sest nad on nii kaugele välja jõudnud.“ Mulle tundus ikka, et see oli erakordselt tabavalt öeldud, kuid Eerik võtab sama mõtte veelgi elegantsemalt kokku: „Noorus on kingitus, vanadus on saavutus. Mitte kõik noored ei suuda endale tulevikku rajada, kuid igal vanal on minevik.“ Kui saaks, siis raiuks need sõnad kivisse ja sunniks kõiki koolilapsi neid hümnile lisaks pähe õppima.
Vanaks saamine iseenesest ei ole mingi kuri haigus või nõidus, mis inimeselt tema olemuse röövib ja mingiks teistsuguseks veidraks olendiks (n-ö vanainimeseks) muudab. Kurja juureks on ühiskondlikud eelarvamused ja stereotüübid selles osas, mida vanemad inimesed võiksid ja peaksid tegema ja kuidas välja nägema. Kahjuks on inimloomus nii üles ehitatud, et saame sellest kõigest aru alles siis, kui juba ise seenior-vanuseklassi kuulume ning keegi meid enam kuulda ei võta.
Kes kustutab tule
Raamatu kõige hingekriipivamalt ilusad hetked on seotud inimestega, kellega Eeriku teed mingil ajahetkel on ristunud. Mõtisklused kadunud sõpradest ja kirjasõpradest ja raamatus esitatud luuleread on kaunid ning siirad ja panevad mõtlema elu hapruse ja ajalikkuse üle. Suurem osa Eeriku kallitest kaasteelistest on paraku tänaseks päevaks juba igavikulistele radadele lahkunud. Kuid iga lahkumine on valus, mitte ainult see lõplik üle Toonela jõe. Silvia Luige-Kuriste Eerikule pühendatud luuleread, kui too 1957. a Austraaliast Kanadasse sõitis, kõnetavad kõiki, kes on siin elus jumalagajätu magusvalusat maitset tundnud.
Raamatus on teisigi igavikuhõngulisi hetki, mis jäävad meeli kummitama veel pikka aega pärast raamatu lugemist. Kes peab kõne viimasele kõnelejale, kes kustutab tule?
