Küsigem, kas Pühakiri kinnitab inimlikku tava-arusaama, et iga inimene võib siin elus ise oma armastuse välja teenida? ,,Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus,“ ütles isa. Sina oled teind ja minu ema tegi teda ka, ega muidu nii vara surnud; aga armastus ei tulnd, teda pole tänini Vargamäel. ,, // Aga mis siis on? küsib Andres endalt, ega tea vastust.“ (A.H. Tammsaare „Tõde ja õigus“.)
Kas Jumala armastus ei toimigi inimlikust tahtest sõltumata? Vastus on: jah ja ei? „Jah“ siis, kui elame Jumala armastuses, kes meis armastust sütitab, kes meie läbi ligimestega kõneleb ja läbi ligimeste üha uute inimestega kõneleb. „Ei“ siis, kui suleme südame, end ise väljaspool Jumala armastust seisjaks mõistame, kui meil puudub soov olla üheks lüliks Jumala armastuse lõputus ketis.
Pühapäeval on vanavanemate päev. Me toome tänu vanavanematele – neile, kes siin ja igavikus. Tänu nende armastusele on meis alles see, mida tavatseme nimetada elu püsiväärtusteks. Nii mõnedki meist on käinud leeris vanaemade rõõmuks. Tänu vanaemade eestpalvele oma elava usugi leidnud. Paljusid tänaseid (skaudi- ja gaidi)noori on innustanud vanaisade alahoidlikkus ja ennastsalgav võitlus elu püsiväärtuste eest. Viimaks püsime rahvana ‘Jumala rahvana’ vaid siis, kui märkame eneses elavana hoida esivanemate mälestust.
Armastus pole peale pandud tüütu kohustus, vaid südamesund. Selles, vaid igavese nooruse kultuslikus maailmas, püsigu koht iidsetele väärtustele. Ka vananemisele ja vanadusele. Me ei tohiks heita vanadust oma „nooruse aia taha“. Nagu ükski noorus pole lõpuni hukas, ei pea vanad olema eraldatud noorusest. Peaksime igal algaval päeval õppima loomuliku vananemise kunsti. Vananemisel on sellele progressi keevalisele põlvkonnale oma kainestav sõnum. Vanad inimesed on ilusad. Mitte kentsakalt noortepäratsevad ja vananemise vastu mässavad vanad inimesed, vaid need, kellelt peegeldub see, mis noortel paratamatult puudub: tasakaalukus, haritus, elutarkus, ettenägelikkus ja post-heroiline rahu.
Sel nädalal algas kuldses keskeas filmifestival Tiff (1976). Mitte üksnes kaudselt moodsas voogedastuses, vaid vanamoodi, linastades kinosaalides elavat filmi. Tiffi tegevjuht Cameron Bailey rõõmustab, et paar aastat kestnud sunnitud suletuseaeg pole suutnud festivali jupitere kustutada.
Suurimaks sündmuseks on Steven Spielbergi „Fabelmanid“ maailmaesilinastus. Spielberg tuleb festivalile esimest korda oma seni kõige isiklikuma filmiga, milles mõtiskleb vanaduse kogemuses oma lapsepõlvest, sellest, mis tegi temast filmitegija, keda teatakse ja armastatakse kogu maailmas.
Tiff 2022 jutustab oma filmivaliku läbi vanainimestest ja vananemisest: sarmikas 92-aastane pariislanna Madeleine suudab teel vanadekodusse hoida endast kordi noorema taksojuhi muredekoorma all rusutud hinge (rež. Christian Carion „Driving Madeleine“). Pensionärist merekapten ja tema tütar peavad omavahelised pingeliseks kujunenud suhted ümber hindama, kui isa alustab uut romantilist kooselu talle appi palgatud leseks jäänud koristajaga (Klaus Härö „My Sailor, My Love“). Jaapani režissööri Chie Hayakawa debüütfilm paljastab inimelu ilu ja väärikuse, mis peitub Jaapani düstoopilise programmi heatahtliku fassaadi taga, andes üle 75-aastastele võimaluse oma elu vabatahtlikult lõpetada – Michi (Chieko Baisho) on 78 a daam, hea tervise juures, kuid rahaliselt ebakindlas olukorras. Ta on kaotanud töö ja tema kortermaja lammutatakse. Varsti pole tal enam elukohta, sissetulekut, turvalisust ega tulevikku. Tema ümber reklaamitakse aga uut programmi – Plan 75-d. Ta näeb pikki ridu vanu ja vaeseid inimesi, kes ootavad tasuta kaussi kuuma suppi. Nende jaoks pole enam kohta ühiskonnas, mis seab esikohale majanduse ja tootlikkuse. Samateemalisi filme on festivalikavas veelgi.
Armastus on Jumalast. Jumala armastust pole võimalik välja teenida ja pälvida. See on teenimatu arm. Jumala armastuse on Jeesus Kristus meie heaks teeninud Kolgata ristil. Üksnes tema võib seda meie südameisse istutada. Miks peaks Jumal meid jätma ilma oma armastusest, kui me seda salamisi oma südameis soovime. Kes elab oma elu avatud südamega ja kellele Jumal on armastust kinkinud, see on sündinud Jumalast ja see inimene tunneb Jumalat.
Toronto Vana-Andrese koguduse õpetaja Kalle Kadakas
