Nii tore oli näha, et leivateo huviring tõmbas ligi nii nõrgema kui tugevama soo esindajaid, nii nooremaid kui vanemaid. Kui ühel hetkel läks valmissegatud taignakauss ringi rändama, et kõik saaks oma käega katsuda, milline see tainas siis õieti olema peab, siis tuli mullegi üllatusena, kui esimesena kausi enda kätte haaranud härrasmees imestas, kui raske seda segada on. Mis pani mind mõtlema esivanematele, kes leiba alati kätega segasid ja sõtkusid. Kui ikka mitu leiba korraga teha ja tainast leivaastjas väga palju, siis poleks tavaline puulusikas kohe mitte kuidagi vastu pidanud. Kätega segamine oli kindlasti palju lihtsam ja tõhusam.
Aga ega ma tahtnud leivast juttu pajatada. Tahtsin hoopis nimetada, kui tore on kaasmaalastega metsa all kokku saada ja omas keeles juttu ajada. Isegi need, kelle jaoks eestikeelne vestlus igapäevane pole, proovisid püüdlikult inglise keelt vältida ning panid hoolikalt kõrva taha õpitud uued sõnad või väljendid. Tore on ka see, et mitmed eestlastest külalised on Eestist kohal. Või hoopis näiteks Lätist, nagu sel aastal. Tahtsin ka öelda, et tasub kas või paariks päevaks kohale tulla, linnamelust eemale, linnulaulu ja kaasmaalaste jutuvadina keskele. Isegi, kui viimasest Metsaülikooli külastamisest mitme(kümne)id aastaid möödunud on.
Ene Timmusk