Paktiga on asi keerulisem. See on poliidilise tähendusega rahvusvaheline leping. Lihtne kokkulepe on arusaadav. Jaan ütleb Jürile, et tule mulle omme appi sõnnikut vedama. Jüri lubab ja tuleb. Kokkuleppe vundament on usaldus ja sellepärast pole seda vaja paprile panna. Mehe sõna maksab. Keerulisema lepingu juures tulevad juba ahvukaadid mängu, allkirjad ja petsatid ja puha. Seda on vaja, sest nüid on vundamendiks usaldamatus. Nisukest lepingut vahel rikutasse, kui leitasse mõni luupõul, mis laseb asja teise vinkli alt kaeda.
Pakti sõlmivad poliidikud ja tiplumaadid. Teevad seda alati salaja, sest pakti vundament on sohk ja sulitembud. Pakti rikkumise plaanid on mõlemal poolel põues ammu enne allkirjade andmist, aga pole teada, kump on kiirem pistulit kabuurist krabama ja täpsem puusalt tulistama.
Lõikusekuu kahekümne kolmandamal päeval enne eelmist sõda sõlmiti nisuke pakt, mille pärast palti rahvad said palju kannatada. Seda ei sõlmitud Jüri ja Jaani vahel, vaid Aadu ja Joosepi vahel, kelle nimel tegutsesid saksa Tropp ja vene Molutohv. Mõlemal oli aadliku tiitel nime ees – Tropil vonn ja Tohvil molu – aga suuremat sorti sulid olid mõlemad. Juhtus nii, et saksa Itler oli kavalam ja vene Putler veel sündimata, saksa tiplumaatia sai vene tiblamaatiast jagu. Ühel päeval üteldi, et pakt kaputt ja plitskriig panti käima. Mis sellest lõpuks välja tuli, seda teame kõik ja mõni isegi mäletab.
Praega käib irmus sõda Krainamaal ja enne see lõppeda ei tohi, kui Putlerile on päkad silma aetud. Suurem jagu rahvaid paistab sellest aru saavat, aga saksmannid ikke vingerdavad ja proovivad vankadele ead nägu näidata. Paneb mõtlema, et äkki on nende kahe rahva vahel jälle miski uus salapakt sõlmitud, vai on see vana lõhkikistud pakt alleskleeberiga ära parandatud ja uuesti kehtivaks tunnistatud. Mine sa tea, aga kumbagi meie rahva põlisvaenlast usaldada ei saa ja see on vakt.
