Metsaülikooli mõttekilluke sai oma alguse USA Kesk-Lääne Eesti Noorte Koondise (KLENK) päevadel Chicagos 1965. a. sügisel. Sellest loemegi Olev Trässi kirjeldusest eelpool mainitud MÜ esimeses albumis. Olev oli tol ajal juba professor Toronto ülikoolis ja tegev Toronto eestlaskonnas.
KLENKi sündmuse viimasel päeval ilmselt toimus lõunalauas jutuajamine, mis andis vastava suuna. Osalesid Olev, kirjandusala professor Ivar Ivask ja tolleaegne KLENKi esimees Allan Sibul. Kõrvallauas istus NASA astro-insener, luuletaja ja aktiivne eestlaskonna tegelane Baltimore’ist Jyri Kork, kes võttis jutust osa. Unistati kohast, kus oleks rahulikum eesti asjade juures mõtiskleda ja tekkis mõte, et tuleks midagi korraldada.
Peaksin mainima, et just KLENKi raames prooviti korraldada rahulikum pikem suvekursus kesk-läänes, milles figureeris prominentselt professor Ivar Ivask Oklahoma Ülikoolist. Kuna sellest aga võeti peamiselt osa vaid nädalavahetustel, siis see konkreetne katse luua vastav nädalapikkune kursus ei õnnestunud.
Siiski tahaksin toonitada, et nii oma sisult ja vormilt oli just KLENK – ja tihti ühe juhtiva isiku (Urve Auksi) näol, mis andis olulise sisendi Metsaülikooli läbiviimisel.
Tean ise, osaledes ,,Kaljuvalla“ skautlikus suurlaagris 1966. aasta suvel, et käimas olid kavatsused luua Kotkajärvel suvekursus. Sellest jutustas minule kohapeal Jyri Kork, kes oli küsimust laagris arutanud noortejuhi Heino Jõega. Vahepeal olid aga Heino ja Olev oma mõtteid teineteisele avaldanud, kusjuures esimene nägi praktilist suvekursust keskkooli tasandil, kuna Olev pigem ülikooli tasemel.
Asi läks tõsiseks sama aasta sügisel, kui Heino Jõe korraldas Kotkajärvel nn ,,Sügiskulla Päevad“. Juhuslikult just siis oli teatud noorte organiseerimine juba alustatud Eerik Purje poolt, kes oli kokku kutsunud noortest koosneva segakoori ,,Leelo“, kelle liikmed aitasid täita õhtust kava ,,Sügiskulla Päevadel“. See tähendas, et teatud dünaamika oli Torontos juba loodud.
Aga järgmisel hommikul hakati Kotkajärve kohvikus arutama hoopis midagi muud. Spetsiifiliselt – noortele suunatud suvekursus. See oli minu meelest esimene praktiline samm Metsaülikooli suunas.
Nii sai Metsülikool kolme sammuga alguse. Esimene oli Heino Jõe poolt kokku kutsutud üldkoosolek, milles osalesid just noorte organisatsioonide esindajad. Esindasin koos Eerik Purjega ,,Leelo“ koori. Koosolekul valiti toimkond, kes pidi hakkama suvekursust – Rahvaülikooli – kavandama.
Teine samm oli sari kokkutulekuid Olev Trässi korteris, kus vahetasime mõtteid ja kujundasime mitme tegevusalaga võimaliku programmi.
Kolmas samm oli koosolek, kus valiti suvekursuse juhatus. Juhataja oli loomulikult Olev, kusjuures minule langes programmi kavastaja kohustus. Algas lektorite ja tegevusalade juhtide leidmine.
Mäletan, et korraldava toimkonna kokkutulekul oli Olev Träss maininud, et lätlastel oli vastav suvekursus juba olemas. Ilmselt oli tema paaril korral sellest juttu teinud mõne lätlasega, aga ta nimetas, et lätlaste suund oli teatud määral erinev meie omast. Irooniline oli seik, et meie hiljem siiski lõime lätlastega ühenduse. Nimelt 15 aastat pärast esimest Metsaülikooli, kuna aastal 1982 oli Kotkajärve hõivatud skautliku tegevuse tõttu ja oli otstarbekohane lätlastelt küsida, kuidas saaksime kasutada nende poolt üüritud suvekursuse asukohta, mis asus Boltoni linnakese läheduses.
Astun pikema sammu kõrvale, kuna tahaksin mainida, et vastaval maa-alal toimus meil tol aastal omapärane ja haruldane programm, milles osalesid dr. Jaan Puhvel ja Marilyn Vihman Kaliforniast ja kodumaal tuntud etnoloog Ants Viires, kes oli esimene Eestist saabunud Metsaülikooli külalislektor. Sel korral meie ka püüdsime Roman Toi ja Taavo Virkhausi juhtimisel ,,lavastada“ esimest 1869. aastal toimuvat suurt laulupidu, mille juures oli ju Taavo vanaisa juhtivalt tegev. Sellist ettevõtmist me polnud Kotkajärvel kunagi üritanud.
Mind isiklikult oli sinna spetsiifiliselt kohale palutud õhtuseid lõkkeid korraldama, millega ma küll aga vaevalt tegelesin. Tollel ajal oli Käbi Lokk MÜ juhataja.
Astuksin siinjuures teisegi sammu kõrvale, kuna mõned head aastad hiljem toimus minu tegevuse juures midagi südamelähedast. Heino Jõe unistus siiski läks omamoodi täide, sest paaril korral kuskil Eesti taasiseseisvumise aastail enne Metsaülikooli nädalat toimuski nn ,,Metsakool“, kus mina, kui keskkooli õpetaja, sain oma oskused mängu panna kodusemal tasemel. Jäin Heinole tänulikuks.
Huvitav on ka Metsaülikooli nime tekke lugu. Sellega seoses meenub, et aastail 1966 ja 1967 tegutses Torontos Eesti Üliõpilaskond, mida toetas vastav Vilistlaskogu. Nende organisatsioonide egiidi all hakati välja andma ajakirja ,,Nimetu“. Selle peamine toimetaja oli ilmselt Peeter Sepp ja peamiseks kaastööliseks noor ajalooteadlane Imre Lipping.
Pärast eelpool mainitud üldkoosolekut ilmus ,,Nimetus“ koosoleku kohta ülevaade, kusjuures pealkirjaks oli pandud ,,Metsaülikool Muskokas“. Sellele tõi tähelepanu järgnevas numbris Imre Lipping, kes oli selle nimetuse saanud oma abikaasalt. See apellatiiv meeldis tegelastele ja nii saigi ,,Rahvaülikooli“ nimeks ,,Metsaülikool“, tänu tulevasele MÜ sekretarile Ilo-Mai Lippingule. Kuskilt on kuulda, et küsimuse alla tuli ka nimevariant ,,Võsaülikool“, aga see ilmselt ei võtnud vedu.
Siinjuures tuleks lisada, et kui esimene suvekursus oleks jäänud lootma vaid Torontos asuvale üliõpilaskonnale koos oma vilistlaskoguga, siis oleks osavõtjate arv jäänud pisut kurvaks. Tänu õhutustele, mida tehti USAs, peamiselt Jyri Korgi poolt ja mille juures minagi pidasin vajalikuks tegema sõidu USAsse, tuli sealt juurde kena arv noori. Nii siis osales esimesel kursusel vähemalt 65 noort, märgatav osa neist Ühendriikidest. Sellele arvule lisandusid lektorid ja köögipersonaal.
Esimese Metsaülikooli vaimustuse aga viisid hoogsad osavõtjad kodukeskustesse, nii et järgmisel kursusel (1968) võisime Kotkajärvel vastu võtta täisarvuliselt sadakond ,,müülast“, nii USAst kui Kanadast. Nüüd, 55 aastat hiljem, on ette näha, et tänavune Metsaülikool Kotkajärvel on juba täies hoos.
