Kaks varblast
Eks kaks varblast müüda veeringu eest?
Ja ometi ükski neist ei lange maha ilma teie Isa teadmata.
Matt. 10.29
Jumala silm on üle terve Loodu ja kõigil, keda ta on loonud, on tema juures eriline väärtus. Inimese hinnang on teistsugune. Kui ta ostis ühe varblase, maksis ta selle eest kõige vähima rahaühiku.
Meie kujutlus Jumalast kipub ikkagi muutuma ruumiliseks. Me võime ütelda – ookean on suur. Jumal paneb seda tähele, taeva keha on hiiglaslik, ta kuulub Jumala hoolduse alla. Kui me aga korraks mõtleksime kas või neilegi numbritele, mis meie universumist teame, siis peame küsima, kas siis ookean, isegi päike on Jumala silmis suur. Meie inimliku mõõdu järgi on maakera suur ja tähtis, varblane igati aga tühine ja tähtsuseta. Kuid inimlik hinnang on võtnud veelgi võõrama kurve – ta on kõnelnud ka väikesest inimelust. Kreeklased ja roomlased mõtlesid tihti: riik on tähtis, ka rahvas kui niisugune – üksikisik on aga võrdlemisi kõrvaline.
Üks kirjanik on kõnelnud ühest soome mõisnikust, kes oli rikas ja härraslik. Ta oli kiindunud oma perekonda ja mängis meelsasti oma lastega. Lihtsast teenivast rahvast ta ei arvanud midagi. Ja kuigi ta ei olnud nende vastu just halb, siis ta vaatas neist üle ja mööda. Kuid mõnigi kord muutus isa pale väga karmiks ka kodus. Siis ei tohtinud lapsedki tema juurde minna, sest isa valmistas ette mõnda kõnet rahva heaks. Ja ometi see rahvas, tervikuna või suurena, nii autoriteetne isa silmis, koosnes peamiselt sellistest inimestest, kellest isa üksikutena ei pidanud midagi.
Kuivõrd sügavam on siin kas või hispaanlane Unamuno, kes ütles, et kõneldes või kirjutades ta otsib üht inimest. Ta sooviks, kui see võimalik oleks, igaüht.
Mida ütleb see kirjasõna? Ta kinnitab, et mitte keegi meist ei tarvitse tunda lõputa või põhjata alaväärsustunnet, kompleksi nagu öeldakse. Tõsi, me oleme mõndagi teinud halvasti, me ei ole mõnegi ülesandega hakkama saanud, mida oleksime pidanud saama. Tegelikult oleme meie siiski suured väärtused. Kui kunstnik maalib pildi, raiub kuju või loob heliteose, siis on tema meistri nimi töö juures. Me teame, et varblase hallidel ja papagoi kirevatel sulgedel on Looja meistrimärk ning inimese hinges on see Jumala teadvus.
See kirjasõna ütleb meile ka, et Jumal on igaühega, Tema valve on meie üle, ta juuresolek on ta loominguga. Vanad hindud austasid Atmanni ja rääkisid temast targasti, et nagu meres ei ole ühtegi tilka vett, millel ei ole soola maiku, meri ise ei ole sool. Omal ajal ütles filosoof Spinoza: Jumal või loodus, see on üks ja sama. Meie ristiinimesed ei ütle kunagi nii. Piibliusk on hoopis teine. Jumal ei ole loodus, aga midagi ei ole looduses, mis talle oleks võõras või kauge.
Meie oleme ülemad kui varblased. Jumal on neile küll ligi, kuid piltlikult öelda nemad ise ei mõista talle lähemale astuda.
Kui Sa elad sõja või segaduste keskel – siis jääd sa kaitsetuks ja hirm kestab edasi, kui su ligidal on mingi kaitseüksus, kui sa sellest üksusest ei ole teadlik. Meie igaüks saame oma Looja juurde astuda, saame oma õnnistusest teadlikud olla. Vanasti kasutati kirikus üht ladinakeelset ütlust <i>testimonium Spiritus Sancti</i> – Püha Vaimu tunnistus. See tähendab mingit hingelist veendumust usu tõdedest. Meil kui ristiinimestel on olemas selline tunnistus, usaldus Jeesuse evangeeliumi vastu, veendumus, et see on tõde. Meil on võimalik mõnd Jumala käsku teadlikult täita. Loomad teevad seda nagu unes, sellepärast oleme meie nende ülemad.
Lõpuks ütleb kirjasõna sama, mida Jeesuse suur apostel Paulus on kirjutanud, et Issand toob pimeduse salajased asjad valge ette ja teeb südamete nõud avalikuks. 1 Kor.4.6
Elus võib olla kannatuse ja koorma kandmisi, ülekohut ja martüüriumi, tõde jääb nii mitmelgi puhul kaetuks, kuid on olemas üks silm, mis näeb kõike ja kord saab tõde avalikuks. Tema, kes juhib kotka teed õhus, mao teed kalju peal ja laeva teed mere peal; Tema, kelle teadmata ei lange ükski varblane, ei vaiki igavesti. See sõna on meile julgustuseks ja hirmuks. Hirmuks, et me end ülekohtuga ei koormaks, aga julgustuseks, et ka meie õigus särab kui koit.
