Kui olin piisavalt julgust kogunud, et oma luulet isekirjastuse korras avaldada, poetasin avakogusse tsükli „Kuus armastuskirja“ inspireerituna kuuest naislüürikust, kellest ma ühtki isiklikult ei tundnud. Üksteist aastat hiljem leidsin oma postkastist Ave koondkogu „Minekulaulud“, kus üks mu armastuskirjadest seisab inspiratsiooniallikaga kõrvuti. Me jäimegi kõrvuti seisma minupoolses teadmises, et Aves pole üldse midagi võltsi. Oma truud ja pühendunud sõprust kinnitab ta lihtsalt ja veendunult: „Ma armastan külma ja kuuma, kuid leigele kätt ma ei anna.“
Noor Ave koolitas end näitlejaks, kuid ideoloogiliste vastuolude tõttu pääses ta teatrilavale vaid ühes etenduses tänu lavastaja julgele kindlameelsusele (Kui Alavainu ei mängi, siis mina ei lavasta). Ave hakkas luulet deklameerima ja temast sai esmaklassiline etleja. Minu valduses on asitõend salvestuse näol.
Kärsitu loomuga Aves jäid elulõpuni püsima nii mineja („ja mindud, mindud, mindud, aina mindud / ja tuldud vihuti, et jälle minna saaks“) kui ootaja („taas ootan kirja nagu armund plika“). Samal moel säilis ta trotslik jäärapäisus. Ma pole kindel, kas kunagi leidis avaldamist värss, mille ta mulle ühes erakirjas läkitas: „Mind mõisteti olema vastu / elule, surmale. / Ja nii ma pidasin vastu / teadmata, kummale.“
Kui Eestis poliitiline kliima sedavõrd soojenes, et inimestel tekkis võimalus valida, kas jääda kodumaale või siirduda mere taha, valis Ave mõlemad. Purjetas lääne suunas merele, jäi Hiiumaale pidama ja otsustas, et see on kauge küllalt. Jõudis üle mere kodumaalt lahkumata.
Hilisemas eas tekkisid Avel tõsised tervisehäired, kuid need ei suutnud kõigutada ta positiivset ellusuhtumist. Ühes pikemas essees lausub ta oma pensionäri staatuse kohta: „Minu eeliseks on kirjaoskus ja mingil nukral moel ka liikumispuue, sest jalanõude peale ma ju enam eriti ei kuluta. Kui aga jätangi kindad kogemata invabussi, toob bussijuht need varsti ära.“ Telefonivestluses oli ta veel reipam ja uhkustas: „Mis mul viga! Elan ilmatu suures majas, teenijad ees ja taga. Sõidan palju suurema autoga kui teised, peatus on otse ukse ees. Ma olen tegelikult rikas mutt!“ Hiljem, kui ta mitmesugused hädad süvenesid, kirjutas ta neist üksikasjalisemalt, lõpetades ehtaveliku märkusega: „Vahel küsin endalt, miks ma ometi nii rõõmus olen.“
Kuusteist aastat järgemööda olen ma iga oktoobrikuu neljandal päeval valinud telefonis tuttava numbri, et kuulda Ave lapsemeelselt rõõmsat hüüatust: „Täna on minu sünnipäev!“ Nukraks teeb teadmine, et kui ma sel aastal vanast harjumusest peaksin telefonitoru tõstma, tervitab mind kinnine toon.
Ma ei kirjuta nekroloogi. Selle on Ave kuuldavasti ise ära korraldanud. Kuid nii nagu meie tutvus algas, nii sooviksin seda ka lõpetada, kahasse kirjutatud luuletusega: „Nii raske on laulikut matta / ja raske on jääjate lein, / tuli äkki ja hoolimata, / head soovid jäid soovimata. / Me vahel on vaikuse sein.
Hüvasti, Ave! Andku ääretu kõiksus igavest rahu su igirahutule hingele.
Eerik Purje
