Jaan Valsiner on töötanud enam kui kolm aastakümmet USAs North Carolina Ülikoolis ja Clarki Ülikoolis, külastades vahepeal külalisprofessorina Brasiilia, Jaapani, Austraalia, Eesti, Saksamaa, Itaalia, Luxembourgi, Ühendkuningriikide ja Hollandi ülikoole. Ta töötab alates 2013. aastast Taanis Aalborgi Ülikoolis kultuuripsühholoogia professorina, olles koostöös teiste Euroopa ülikoolidega, fookusega teoreetilisele innovatsioonile.
Prof. Valsiner on mitmete kultuuripsühholoogia ajakirjade rajaja ja peatoimetaja, enam kui 40 raamatu ja sadade teaduslike tööde ning publikatsioonide autor; ta on pälvinud rohkelt prestiižikaid auhindu ning rahvusvahelist tunnustust. Ta on Tallinna Ülikooli audoktor ning Eesti Teaduste Akadeemia välisliige.
Käesoleval õppeaastal töötab prof. Valsiner Tartu Ülikoolis väliseesti külalisprofessorina, mille stipendiumi väljaandmist toetavad Toronto Ülikooli Eesti Õppetooli Sihtasutus, Tartu Ülikooli Fond Torontos ja Eesti Üliõpilaste Toetusfond USA-s.
Prof. Valsiner peab märtsi lõpus ja aprilli alguses kolm veebiloengut (31.03., 6.04.,13.04.), mida saab näha TÜ veebilehelt ja mida ka meie lugejail on võimalus kuulata (vt kuulutust tänase lehe tagaküljel). Prof. Valsiner oli loengute eel heal meelel valmis vastama Eesti Elu küsimustele.
Kõigepealt: milliseid teemasid plaanite käsitleda oma loengusarjas?
Otsustasin kolme laiema teema kasuks, mis mulle näivad väga olulistena, nii Eestile kui ka arusaamadele kõrgharidusest ja psühholoogiast. Alustan teemal Eestilt maailmale ja maailmalt Eestile: Kuidas analüüsida Eesti kultuuri ajaloolist potentsiaali? Minu peamiseks ideeks siin on just Eesti rahvusvaheliste seoste pidevus ja konstruktiivsus. Seda näeme nii kultuuris (Arvo Pärdi, Järvide perekonna ning teiste näitel) kui ettevõtluses ja tehnoloogias. Eestis tekkinud produktiivsed ideed on autorite initsiatiivil laiendatud mujale maailmas, seal edukalt arenenud, ning siis taas Eestis loonud aluse järgmisteks edasiarenguteks. Eesti kultuuri potentsiaal on just sellises dünaamilises seoses, kus piirid riikide, keelte ja ideede vahel muutuvad innovatsiooni toetavaks, mitte aga piiravaks, tingimuseks.
Teise aulaloenguna on plaanis tutvustada laiemale publikule ühte suurt probleemi, milles psühholoogia kui eriala on pidevalt maadlemas. Teemaks on Hing kaob ära ja tuleb uuesti tagasi: Hingeteadused Lääne ja Ida vahel. Ajalooliselt on psühholoogia teadmine hingest – kuid viimase saja ja enama aasta jooksul pole hinge võimalik psühholoogias kasutada. Võrdluseks – muusikud kasutavad seda terminit ilma igasuguste vabandusteta, aga psühholoogid varjavad selle segaste sõnade (isiksus, identiteet jne.) taha. Samas on Idamaade – Jaapani, India – sotsiaalteadlased erinevate meile eksootiliste terminite toega jätnud hinge alles, ning tuleb tagasi ka Õhtumaalsetesse sotsiaalteadustesse.
Kolmandaks teemaks on küsimus, mis on ülikool meie uuel sajandil. Kus me oleme – ÜLI-kool või üli-KOOL…või üldse mitte kool? See on üle maailma tänapäeval valus küsimus – ülikoolid jäävad vaesemateks, vaja on raha, üliõpilasi tuleb juurde. Kuidas garanteerida ülikoolide juhtiv osa uute teadmiste loomisel? Või muutub ülikool lihtsalt kooliks, kus antakse välja lõputunnistusi ja kõik? Eestis käib praegu suur diskussioon ülikoolide rahastamise üle – mujal maailmas on harilik, et õppijad ise leiavad finantseeringu, aga Eestis seda miskipärast ei taheta lihtsalt vastu võtta.
Olete töötanud Tartu Ülikoolis väliseesti külalisprofessorina alates käesoleva õppeaasta algusest. Milliseid aineid õpetate ja missugused on muljed? Kas Teie töö on eesti või inglise keeles?
Õpetan eriseminari – avatud kõigile huvilistele esimese aasta bakalaureuse tudengitest kuni doktorantide ja post-doktorantideni ning kõigile sotsiaateadustele – Pöördumatu aja semiootika (Semiotics of Irreversible Time). See on minu viimase kahe aastakümne peateema. Seminar on ingliskeelne, et kaasa tuua Tartu Ülikooli rahvusvahelist tudengite hulka. Seal on mul praegu osalejaid semiootikast (minu professuuri põhikoht), sotsioloogiast, psühholoogiast ja ka teistelt aladelt. Sellest kursusest peab tulema välja kaks raamatut – üks kogumik seminaris osalejate töödest, teiseks minu enda monograafia.
Samuti nõustusin tooma Eestisse mu teise kursuse – Kvalitatiivsete meetodite konstrueerimine, mida olen Luxembourgi Ülikoolis õpetanud viimase 10 aasta jooksul. See tuleb Tallinna Ülikoolis ning ta lisandub mu suhteliselt regulaarsele, iga-aastasele kursusele Uued suunad psühholoogias, mida Tallinna Ülikool on viimase aastakümne jooksul minult pidevalt tellinud.
Seminar Tartus on ingliskeelne, kursus Tallinnas eestikeelne.
Kuidas Teile tundub, kas Eesti noorte psühholoogiatudengite/psühholoogide seas on palju järelkasvu rahvusvahelisel areenil Teie valdkonnas?
Psühholoogia-tudengitega on mul rohkem kokkusaamist Tallinnas, ning sealt võin ütelda, et nad on väga hea potentsiaaliga. Kahjuks on psühholoogia õppekavad üle kogu maailma küllalt regiidsed ning ei võimalda noortel isemõtlejatel psühholoogia alal sageli vabalt areneda. Semiootikas on asjad vastupidi – tänu Juri Lotmani loodud Tartu koolkonnale, mida Kalevi Kull on edasi arendanud ning muutnud Tartu tänapäeval maailma kõige arenenumaks semiootika keskuseks, on uute ideede sissetoomine ning arendamine igapäevane ja produktiivne.
Teie CV-st ilmneb, et juba oma varajase karjääri algusaastail 1980ndate aastate algul oli Teil võimalus asuda tööle algul Saksamaale ja seejärel Ameerika Ühendriikidesse, kus sai alguse Teie aastakümnete pikkune karjäär psühholoogiaprofessorina. Kui kerge või raske oli Teil tol ajal maailmas läbi lüüa ning kas Tartu Ülikooli haridus andis Teile suurepärase baasi edasiseks?
Tartu Ülikool andis mulle tudengina 1970ndatel aastatel väga vaba kasvulava, kus mina ja mu kaaslased arendasid välja uusi suundi. Haridus oli traditsiooniline – ning väga hea. Selle osa, mis puudus, tegime ise ära, nii et kui ma 1980ndate aastate alguses Läände sattusin, polnud mul mingeid raskusi läbi lüüa. Muidugi tuli palju töötada ning ebakindlust oli, kuid kõik kulges ilusti.
Ilmselt on Teil side Eestiga püsinud kõik need aastakümned, teie raamat ,,Teekond kultuuripsühholoogiasse“ ilmus eelmisel aastal ka eesti keeles. Kuidas tunnete end õppejõutöös kodumaal, oma koduülikoolis?
Mu sidemed Eestiga taastusid 1991. a pärast taasiseseisvumist, nii et mul avanes võimalus taas kodumaad külastada, mis alates 1994. aastast on juhtunud vähemalt kord aastas, ning alati seoses õppetööga kas Tartus või Tallinnas. Seetõttu on lihtne tunda end kodumaal nagu kodus. Tartu Ülikool on muidugi mu alma mater – on meeldiv taas Tartu Ülikoolis tööd teha. Muidugi on tänane Tartu Ülikool võrreldes minu tudengiaegadega täiesti uudne ning tõsiselt rahvusvaheline – kuulates tudengeid Tartus tänaval ja kohvikutes rääkimas väga erinevates keeltes on tunda, kui tähtsaks kohaks see on, kuhu üle maailma noored tulevad õppima.
Mis on Teie edasiste tööalaste plaanide hulgas?
Praegu on töös raamat Carl Gustav Caruse (1789-1869) osast sotsiaalteaduste ja kunsti ajaloos. Carus oli arst, kunstnik, psühholoog ja filosoof. Ta elas Dresdenis, kuigi 1814. a oleks ta peaaegu üle kolinud Tartusse. Jätkan oma kahe ajakirja (Culture & Psychology – Sage London, Integrative Psychological & Behavioral Science – Springer) ning rea raamatusarjade toimetamist. Pean loenguid Jaapanis, Brasiilias, Austrias, Taanis, Saksamaal, Luxembourgis ning loomulikult Eestis. Nii et aktiivset tegevust on väga palju, kõike pole kerge koordineerida.
Küsis: Kaire Tensuda
