Millegipärast on nii, et maailm on ajast aega otsustanud inimese üle ta välimuse, riietuse, kõnemaneeri, jutu, sotsiaalse seisuse – väliste tunnusmärkide järgi. „Tunnusmärke nõuda on ju inimlik,“ ütleme. Neid nõudes oleme alati hinnanud rohkem välimust kui olemust.
Mida arvame naabrist, kes on aastaid tööta, kuid ühel päeval muretseb endale kalli auto või naabri perest, kelle maja ümbrus on korratu? Me ei söanda mõelda kaugemale – sellele, et naabrimees on ööd kui päevad tööl ja emal võtavad väikesed lapsed kogu aja. Mida me arvame prügikasti sorivast ja pudeleid korjavast eluheidikust? Kas suudame ette kujutada, et elust kõrvale jäänugi osaks on olnud inimlik tunnustus, aga aegade keerises, eluruleti mängus on ta kaotanud kõik. Vahest ütleme tagantjärele tarkuses kahetseval toonil: „Jah, kui seda kõike oleksime teadnud.“
On inimlik, et küsime kui armastuse piirivalvur oma ligimeselt tunnusmärki: „Teie dokumendid, palun!“ Nõuame tunnustähti Jeesuseltki: „Näita ometigi ainuski tunnustäht, enne me Sind ei usu!“
Aga Jeesus ei anna ainsamatki tunnustähte. Neile ei sünni ühtki märki peale Joona tunnustähe (Matt. 12.39). Te ju tunnete prohvet Joonat Vanast Testamendist, kes tahtmatult jutlustas Niinive rahva vastu? Kaugelt ringi jõudis Joona Niinivesse, et Jumala tahet täita. Ta jutlus oli lühike. Veel 40 päeva ja Niinive hävib. Niinive rahvas aga uskus Jumalat ja pani kogu oma usu temale. Parandasid meelt ja pöördusid kõverailt teeradadelt. Rebisid oma riided katki, Niinive kuningas pani kotiriided selga ja istus tuha peale. Ja Niinive rahvas päästeti.
Jeesus sureb meie eest, ta pannakse hauda. Ja ta tõuseb kolme päeva pärast taas üles. Ja me oleme vabad süüst ja patust. Ja meie riided on valgemad kui lumi. See oli Tema tee. See on meie tee. Ei midagi vähimat ega rohkemat pole Tal pakkuda. Vaid kannatus, surm ja ülestõusmine. Tõeline armastus ei pea ju end igal sammul tõestama? Kas peaksime lakkamatult nõudma: näita, kas ikka armastad mind? Või piisab teadmisest, et Issand on ristimise igale inimesele kadumatute tähtedega jäädvustanud: „Jumala kodakondne“. (Efeslastele 2:19)
Sinu eest on Kristus surnud. Issand teab, kes Sa oled. See on piisav. Keegi ei tarvitseks olla rahutu, kui tema tunnusmärk selle maailma kodakondseile pole olnud piisav. Samuti ei tarvitse meil oma Jumalikku tunnustähte lehvitada: kui tublid, edukad, vagad ja vooruslikud me oleme. Mida võiks Taevane Isa mõtelda? Mööduv ja tühine on see, mida meil on tunnistada. Igavene ja täiuslik on aga Jumala armastus. Päevast päeva ihaldab „kuri ja abielurikkuja sugupõlv“ (Matt.12.39) tunnustähte ja ometi ei anta talle muud kui prohvet Joona oma. Aga Joona sõnum on, et Jumal ei jäta omi igaveseks maapõue puhkama, vaid Ta äratab need ja kannab oma kätel surmaorust igavesele eluallikale.
Kui vaid suudaksime loobuda otsustamast siinses elu ja inimese väliste tunnusmärkide põhjal. Sest mida teame, mis võib toimuda meie silmis halbade paberitega inimese hinges. Mida teame, milline inimene võib peituda moest läinud hilpude sees. Kuidas saad oma ligimest üle kõige armastada, kui mõistad kohut tema üle välise tunnusmärkide põhjal.
Välimus võib osutuda petlikuks. Enesekindlamadki võivad osutuda otsustusvõimetuteks, kaotusekurvad aga piirsituatsioonides ilmutada vankumatust. Ühel päeval ei küsita meilt ainsamatki tunnustähte ega pöörata tähelepanu millist rolli me siinses eluteatris mängisime. Meilt küsitakse vaid seda, milline on selle eluteatri rolle kehastanud näitleja hing, kes oma pale maski taha varjas. Ei, mitte silmakirjamaski, vaid meie puhast südant soovib ta.
Kuidas jõuda armastuseni, mis igal sammul ei küsi tõestusi!? Alustada tuleb iseendist. Kui tihti on meie pilk naaldunud vaid välisele. Heitkem enestelt (sotsiaalsed) maskid ja proovigem näha, kes varjab maski taga. Ja kindel on see, et leiame selle tagant Jumalanäolise palge. Palge, millele kirjutatud igatsus: ära vaata seda, mis ma oman, kuhu ma kuulun, kuidas ma välja paistan. Sa võiksid ju mind mu mängutagi usaldada?
Uskugem ja usaldagem ning teadkem, et iga ristitud inimese nime taha on Issand kirjutanud oma verega, igaveste tähtedega: Jumalariigi kodanik. See on piisav. AAMEN.
Toronto Vana-Andrese koguduse õpetaja Kalle Kadakas
