Subscribe Menu

Kutsub pintslit haarama

Tegelikult ei ole siiamaani Eestis veel öökülma ega härmatist esinenud. Päevavalgust on aga hetkel põhimõtteliselt igal pool maailmas samapalju: veidike vähem või rohkem kui 12 tundi. Alles ju oli sügisese pööripäeva võrdpäevsus, kui päike paistis täpselt ekvaatorile. Seega on huvitav kuulda, et Algonquini provintsipargi (Torontost 300 km põhja pool ehk ca 45°N laiuskraadil) ametnikud teatavad, et seal ongi käes lehevärvide tipptund, kui suhkruvahtrate värvimuutus on 100%-line. 

Eestis (ca 59°N) on valdav loodusvärv hetkel veel kindlalt roheline, õrna pruuniks-kollakaks tõmbuva noodiga. Mõnedel vahtratel on üksikuid värvilaike, paljud haavasalud maanteede ääres on roostekarva ja kased hakkavad siin-sääl kolletama.
Selle 26. sügiskuu päeval võetud foto järgi tundub, justkui oleks Eestis juba metsad peaaegu raagus. Kaugel sellest! Pilt on õrnalt petlik, nii oma näiliselt must-valgelisuse kui ka ühe erandlikult ja ennatlikult raagus salu tõttu, mis esiplaanil. Kas oskate puude võrade ja lehtede kuju järgi määratleda, millised puuliigid on esindatud fotol? Neid on kokku neli. Foto: Riina Kindlam

Foto keskel on tuulega lehtedest pea paljaks pühitud raudremmelgas ehk raudpaju (bay või laurel willow), sellest päripäeva edasi liikudes vasakul arukask (silver birch), mida rahvasuu rippuvate okste tõttu ka leinakaseks nimetab ja ülalt vasakust nurgast piilub harilik pihlakas (rowan või mountain ash). Ülal ääres ning paremas nurgas raamivad fotot veel teise ja kolmanda arukase oksad ning tihedaim laik all paremas nurgas on harilik sarapuu (common hazel). Just see raudremmelgasalu või pigem salk on igal sügisel paljast peast nii jaapanlikult maaliline ja samas ka peengraafika moodi, et kutsub jäljendama.

Muuseas, needsamad arukased ja pihlakas asuvad kahel pool teed, mis taluõueni viib. Nii kaitsevad nad kodu, nagu vanad eestlased uskusid ja meil tasuks meeles pidada.

Riina Kindlam, Tallinn

Read more