Kummaline, et USA president Barack Obama pidas vajalikuks vabandada kõnealuse filmi levitamise eest Youtube'is isegi enne, kui suursaadik Stevensi tapmise ja saatkonna rüüstamise asjaolud teatavaks said. Nii USA suursaadik ÜROs Susan Rice kui Valge Maja pressisekretär Jay Carney nimetasid seda rünnakut spontaanseks, ülalmainitud filmist tingituks, mitte aga Ameerika-vastaseks vägivallaaktiks. Nüüd on Washington selle juhtumi tituleerinud siiski terroriaktiks.
Õli valasid veelgi tulle 19. septembril Prantsuse ajakirjas Charlie Hebdo avaldatud siivutud karikatuurid prohvet Muhamedist. Pildid üllitati ajal, kui moslemid olid juba nagunii raevukalt meelt avaldamas „Muhameedlaste süütuse” vastu. Ülalmainitud ajakirja peatoimetaja Gérard Biard ütles pärast kontroversiaalsete karikatuuride publitseerimist: „Oleme ajaleht, mis austab Prantsusmaa seadusi. Kui Kabulis või Riyadhis on teistsugused seadused, ei puuduta need meid ja me ei pea ka neid respekteerima.”
Sõnavabaduse dilemma
Demonstrantide ohjeldamatu viha ning nende vulgaarse ja solvava sisuga loosungid tekitasid kõhedust, aga ka küsimusi sellise demokraatia alustala nagu sõnavabaduse võimalikkusest 21. sajandil.
Eesti Ajalehtede Liidu tegevdirektor Mart Raudsaar arutles 24. septembri Postimehes selle üle, kas sõnavabadus võiks olla õigustus rumalusele ning leidis, et mitte. Ta viitab Washingtoni muuseumis Newseum müüdavale külmkapimagnetile, millel seisab: Freedom of Speech is not Licence to be Stupid (sõnavabadus ei anna õigust olla rumal). Nii „Moslemite süütuse” kui ebasündsate karikatuuride avaldamisega on ilmselt mindud üle piiri ja astutud provotseerimise teele.
Igasuguse vabadusega, sh ka sõnavabadusega, kaasneb vastutus. Keegi ei pea ju õigeks ebamoraalsete või seadust eiravate materjalide avaldamist. Aga teisalt – miks peaksime alandlikult ja n-ö teist põske ette pöörates taluma moslemite rünnakuid, kes vaenavad kristlasi ja vihkavad kõike läänelikku, põletades ja teotades meie lippe, ähvardades vägivallaga ning võrreldes meid loomadega. Ometi pole lääneriikides tavaks võidelda raevukate demonstratsioonidega kõige selle vastu.
Islami diktaadi all
Islam on üks maailma kolmest monoteistlikust (Ainujumalasse uskuvast) religioonist, olles samas mitmete riikide poliitilise elu tuumaks. New York Times'i kolumnist Roger Cohen kirjutab, et vaevalt ollakse praegu islamiriikides veel valmis aktsepteerima lääne standarditele omast sõnavabadust või poliitilist pluralismi. Seda eeskätt piirkonna riikide kultuurilise raamistiku, traditsioonide ja veendumuste tõttu. Islami superstruktuur dikteerib nendes maades absoluutselt kõike. Cohen on siiski kindel, et araabia kevade läbi teinud rahvad ei soovi enam naasta türannia rüppe.
Salman Rushdie „Saatanlikud värsid”, karikatuurid, koraani põletamine, joonisfilm, paavsti kommünikeed ja isegi mängukaru on olnud moslemite vihaste väljaastumiste ajendeiks. Kes lõikab (poliitilist) kasu sellistest vihapursetest? Eriti kui mõelda ülalmainitud filmi tutvustamise ajastamisele islamiäärmuslikul telekanalil Salafist 11. septembril. Või ka eelmisel reedel Pakistanis välja kuulutatud „prohveti armastuse päevale”, millega kaasnevat vägivalda võisid sealsed riigimehed ometi ette näha.
Islamimaades on palju silmakirjalikkust – ikka ja jälle korratakse, kuivõrd rahumeelne religioon see on. Aga tegelikkus on sootuks erinev – vägivald, julmus, viha, keskaega meenutavad traditsioonid jne. Kas lääneriigid peaksid siis oma põlised ja tähtsad väärtused, sh sõnavabaduse kompromisside altarile tooma? Kui seda ka tehtaks, on vähe lootust, et see islamifundamentalistide vaateid muudaks. Pigem hõõruksid nad võidurõõmsalt käsi.
USA „ethelredlik” Lähis-Ida poliitika
4. juunil 2009 Kairos peetud kõnes lubas USA president Barack Obama uut algust Egiptuse-USA suhetes ning pakkus moslemitele vastastikuse respekti palmioksa. Nähtavasti ei olda sellest aastal 2012 huvitatud. Ameerika-vastased meeleolud on omandamas plahvatuslikke mõõtmeid ja salafistide musta lippu näeme üha sagedamini lehvimas mitte ainult Egiptuses, vaid mujalgi.
Victor Davis Hanson võrdleb president Obamat muistse Inglise kuninga Ethelred'iga, kes on läinud ajalukku nime all King the Unræd, (eesti k. „Nõutu”) (NR OL, 26.09.). Nõutu kuningas langetas mitmeid ebapädevaid otsuseid, olles selletõttu vahepeal sunnitud loobuma isegi oma troonist taanlaste kasuks. Hanson kritiseerib USA administratsiooni Lähis-Ida poliitikat, nimetades seda lühinägelikuks üha süveneva ohu taustal, tuues näiteks „hambutu” suhtumise Iraani tuumaambitsioonidesse, samuti Iraagi, Afganistani, Egiptuse ja Süüria olukorda, aga ka president Obama keeldumise kohtuda neil päevil USAs viibiva Iisraeli peaministri Benjamin Netanyahuga.
Samas eraldab USA valitsus igal aastal miljardeid dollareid riikidele, kus viimasel ajal on süvenenud Ameerika-vastased meeleolud (nt Pakistan ja Egiptus). Miks tehakse seda ajal, kui Ühendriigid on ise majanduslikus madalseisus ja vaen nende vastu kõnealustes riikides üha kasvamas?
•
„Sõjakast islamismist ja sellega seotud eluviisidest ning ilmavaatest on kujunemas igati arvestatav väljakutse Lääne liberaalsetele väärtustele /…/ Õnneks kutsusid näiteks Prantsusmaal ja Saksamaal tegutsevate moslemi usuühenduste mitmed autoriteetsed juhid usklikke vaoshoitusele. Ilmselt seepärast, et nad tunnevad seestpoolt kohalikku elu, kus on kindel koht ka sõnavabadusel. Sellest ei loobu õhtumaa tsivilisatsioon kunagi,” kirjutab Sergei Stadnikov Delfi internetiportaalis (25.09.). Meil jääb üle temaga nõustuda.
Elle Puusaag
