Marois' sõnul on quebeclased valinud muudatuste tee koos PQ-ga, mis tähendab lõppu lahkhelidele ning oma uhkuse ja eneseväärikuse tagasinõudmist.
Hämmastav, millises riigis me ikkagi elame! Ei Kanada kindralkuberner David Johnston, peaminister Stephen Harper, ametliku opositsioonipartei NDP esimees Thomas Mulcair, ministrid ega parlamendiliikmed pole Pauline Marois' teguviisi otseselt hukka mõistnud.
See akt mõjus piltlikult aga äratussignaalina veendunud föderalistidele, kes tormasid ajakirjanik Janyce McGregori sõnul barrikaadidele. Esimesena jõudis sinna endine liberaalide juht Stéphane Dion, kes hüüatas: “See on lubamatu! Nad tahavad Kanada välja võtta Quebecist ja Quebeci välja Kanadast.”
Vahtralehelipp, mille sõnumiks on kuulutada rahvuslikku ühtsust, on alati häirinud separatiste. Siiski on Kanada lipp viimased 9 aastat seisnud kõrvuti Quebeci lipuga parlamendisaalis sellest peale, kui seal tulid võimule liberaalid eesotsas Jean Charest'ga. Miks Québeci Fleur-de-Lys lipp oma stiliseeritud liiliate ja prantsuse kuninglikule päritolule viitava valge ristiga ei võiks olla Kanada lipu kõrval? Kas viimase eemaldamisega rõhutatakse taas soovi Kanadast välja astuda?
Quebeci separatistide vabadusekirg on juba kahel korral saanud hävitava löögi, kukkudes läbi 1980. ja 1995. a referendumitel. Quebeci prantsusepärane kultuur väärib imetlust ja kaitset, mida ka multikultuurne Kanada lahkelt võimaldab. Keskvalitsus eraldab Quebecile igal aastal 8 miljardit dollarit. Kui PQ põlgab nii väga Kanada lippu, siis peaks ta ka ju põlgama keskvalitsuse poolt eraldatavat raha. “No flag, no money,” arvati ühes lugejakirjas. Pealegi võimaldab föderaalvalitsus quebeclastele ohtralt töökohti oma agentuurides, ametkondades ja infrastruktuuris.
Prantsuse keele õpetaja Alessandra Salhany kirjutab ajalehes Montreal Gazette( 24.09.), et koolis, kus ta töötab, on aastaid võideldud riiukukkede ja löömameestega, elimineerimaks nende poolt levitatavat hirmu ja ähvardusi. Ta võrdleb Pauline Marois' valimisplatvormi selliste bullyde käitumisega ning nendib, et Marois pole pööranud tähelepanu peaministri ametistandardi tõstmisele, vaid püüab selle asemel kehtestada uut piiravat keeleseadust (Bill 101), mis jätab koolinoored ilma ühest nende põhiõigusest – väljendusvabadusest ja akadeemilise edu saavutamise võimalustest keelevaliku alusel.
Lõpuks – Vive le Canada! isegi siis, kui sellega peaks kaasnema: Bon Voyage Quebec!
Elle Puusaag
