Küllap vanalinna katustel turnivad mehed tunnevad, et võiksid eriti ehedad ja traditsioonilised olla. Aga mitte ainult mehed. Tänane külaline kinnitaski: Saaremaal ta naisi sellel alal töötamas ei tea, aga mujal Eestis küll.
Vabaduse väljakul oli tookord veel nõnda, et juhtumisi istusid üliõpilaseas neiud reas, kust korstnapühkija möödus ja üks neist vaatas talle kavala pilguga muiates otsa. Polnud vaja midagi lausuda; selge, mida ta tahtis – nööpi katsuda. Mees astus ligi ja lubaski ning astus rõõmsalt edasi.
Paar aastat tagasi sai Tallinna vanalinn ka alatise korstnapühkija kunstnik Tauno Kangro loodud pronksskulptuuri näol. See asub seal, kus kohtuvad Suur-Karja, Vana-Posti ja Müürivahe tänavad, ehk Sõpruse kino ees. Kunstiteose üle oli alul omajagu negatiivset kära, kuna kahtlaselt palju pealinna kujusid on selle ühe ja sama Keskerakonda kuuluva skulptori teosed… Kujul endal pole midagi viga. Väga kelmikas sell, mida kinnitavad turistide reaktsioonid teda nähes. Alatasa poseeritakse temaga fotodel. Olen näinud lausa turismibussi tema juures seisma jäämas (on ta siis juba üks kindel ringreisi peatumispunkt?) ja ka pruutpaari tema juures end üles võtta lastes. Niimoodi sünnivadki uued traditsioonid. Pruutpaar tahtis õnne juurde kindlustada. Huvitav oleks teada, kas tegemist oli eesti või vene paariga.
Maal, külade teadetetahvlitel olid ammu juba teatelehel üleval: „Korstnapühkija tuleb meie valda, pange aeg kinni.” Olin otsustanud, et linna ei lähe enne, kui teatud kindlad asjad tehtud, nende hulgas õunamahlategu ja korstnapühkijaga kohtumine. Esialgu kokkulepitud päeval sadas vihma ja ta ütles ära. (Libe katus ja kleepuv tahm.) Teisel kokkulepitud päeval ta lihtsalt ei jõudnud meieni.
Puhastuspäeval pliidile tuld alla teha ei tohi, niisiis oli hea, et oli suht soe ilm ja sellest erilist puudust ei tundnudki. 3. oktoobril jõudis must mees lõpuks külastama meie küla n-ö suitse ehk talukohti, kus suits veel tõuseb ja nende suitsude tagajärgedega tegelema.
Ta saabus punase kaubikautoga, millel kirjas, et lisaks korstnapühkimisele on tema pärusmaaks ka haljastuse hooldus (murud, hekid, ilupuud, trimmeritööd) ja transport. Reklaamlauseks veel: „Kingi perele rahulolu ja vaba aeg.” Lootsin väga, et ta pole kidakeelne, kuna mul oli omajagu tema käest küsida. Vastutulevast naerunäost tundus kohe, et mul oli vedanud. Tegelikult tundub, et selle ameti juurde kuulub päris palju tähelepanu ning kui seda ei naudita, siis vast pole ka õige ala. Nii esinduslikule mehele tundub õige ulatada terekätt; tegu, mis siiski koheselt naeru saatel nurjub. Kolmeaastane tütar oli kiire täheldama: „Ta on nii must. Tema nööbid ei ole mustad. Tema nööbid on heledad.”
Kui ta oma kahe kaasatoodud redeli abil asus katusele ronima (ning meie katuseloleva puidust redeli kõdunenuks ja ohtlikuks oli tunnistanud), hakkas ta ühtlasi mu küsimustele vastama, nt kui mitut majapidamist suudab ta päeva jooksul külastada? Kümmet. Too oli rahulik päev: meie olime neljas peatus ja linnas veel kaks. Kas seda tööd on parem teha kevadel või sügisel? Tegelikult kevadel, väitis ta. Siis pole värske tahm jõudnud kinni jääda. Maal aga köetakse enamikus kodudes ka suvel (meil küll, igal hommikul!), seega värske tahma puuduse üle kurta ei saa.
Katusel oli mees lühikest aega. Teatas ühtlasi lahtisest korstnakivist. Tagumine äär, parem nurk. Köögis pliidi ees piilus raudade alla ja kukkus kulbiga praeahju alt olevast tuhasahtlist kaapima. Pliidi vasakul pool asuvat leivaahju (ja selle eraldi tulekollet) pole selles majas ammu kasutatud, kuna mu ämm küpsetab leiba praeahjus; niisiis pühkis ta vaid kasutatava poole siibrit. Pliidi tagumises pooles, ehk järgmise toa soemüüris on lausa 9 pelti ehk luuki. Omal ajal olevatki küsitud tasu iga peldi pealt. Peltide vahel looklevad lõõrid üles alla. Või Saaremaa puhul LÖÖRID. Pilvi kadunud kaasa olevat koguni öelnud JÖÖRID. Siinsamas meie lähedal on küla nimega Jööri. Ja selle külje all natuke suurem Lööne. Lööne löörid ja Jööri jöörid, kõik said pigist puhastet…
Tekkis põnev võistlusmoment, kelle pliidist saab korstnapühkija rohkem nõge ja tahma, meie või naabri tädi Pilvi omast? Et kellele annab korstnapühkija vähem punkte. Viisakas mees ei tahtnud kellegi poole näpuga näidata. Pilvil käis viimati korstnapühkija kahe aasta, meil puhastas viimati Ätt ise NELJA aasta eest. Pilvi kütab aastaringselt, meil maist oktoobrini. Siiski, mis seal siis imestada, et igal hommikul on viimasel ajal köök suitsu täis olnud!
Tööriistad olid mehel imelihtsad. Ilmselt pole need muutunud mitme põlve vältel. Kaks pikkade trosside otsas olevat luuda (mida meie, aga mitte tema ei nimetanud siilideks), hari, kulp, pann ja taskulamp. Antud mehe puhul oli veel huvitav täheldada, et tema nööbid olid küll üldrüüst märksa heledamad, aga kõige eredamini helkis kuldne laulatussõrmus tema pigimustal käel. Eriti, kui ta köögilaua taga kohvi jõi ja arvet valmis kirjutas – 33 eurot. Ja võitjaks (kaotajaks?) osutus siiski aastaringselt küttev Pilvi kahe tahmakotiga. Meil oli põlemise sadestist ühe koti jagu. See olevat Andi sõnul mürgine ega kõlba peenrale panna nagu hapniku käes (nt lõkkes) põlenud tuhka. Mürkainest lahtisaamine jäi meie endi mureks. Pidavat olema tegelikult ülihea soojustusmaterjal, väitis lahkuv korstnapühkija. Võtsime veel ühe foto, kus ta poseeris koos minu kännul seisvate lastega, pigimust koer maskotina kõrval. Nagu turistid kogunevad Tallinnas kuju kõrvale – korstnapühkija on ikka omamoodi kuulsus.
Karjamaal küsisin hiljem Pilvilt, kas ta märkas, kui sinised olid korstnapühkija silmad? Ta ei olnud märganud, kuid kõige selle tumeduse kõrval (k.a. habe ja juus), olid ta silmad nagu safiirid. Küllap sellepärast ununeski nööpi katsuda… Õhtul, suikumise eel ütles 3-aastane: „Mulle meeldis see must mees. Ta oli nii must. Tema kingad olid mustad.”
Riina Kindlam
