Mõte pühapäevaks: Lõikustänupüha

Meil tuleb Jumal meelde siis, kui vajame abi ning enda mõistus ja suutlikkus on otsas. Siis sünnivad palved. “Jumal, kui sa oled olemas...", "Jumal, ma tõotan, et ma hakkan kirikus käima, kui sa....” Üks mees parandas katust, kuid libastus ja hakkas katust mööda alla libisema. Sekundi murdosa jooksul jõudis ta paluda: “Jumal, aita!” Samal hetkel peatas teda katuses olnud nael, mille külge ta püksid kinni jäid. “Pole vahet, Jumal, ma sain juba ise hakkama!” lõpetas mees kiiresti palve.

Lõikustänupüha on üks maailma vanimaid tähtpäevi. Läbi aegade on inimesed tundnud, et nende toimetulek ei ole lõplikult nende endi kätes ja Jumalale tuleb tänulik olla, kui meil on võimalik maitsta oma kätetöö vilja ja näha tulemust oma vaevadele.

Täna oleme reaalsest taluelust - külvist ja lõikusest - võõrdunud. Nii peame oma lastele ja lastelastele õpetama, et piim ei tulegi poest, vaid hoopis lehma seest ja ei ole eraldi piima-, keefiri- ja jogurtilehmasid. Tõelise maaeluga käime tutvumas muuseumides.

Aga püüdes luua oma mõtetes pilti vanast taluelust, näen ma tööst praguliste kätega, sassis hallide juustega ja veidi väsinud kehaga peremeest, kes kutsub oma suure pere pärast rasket tööhooaega kokku. Ta paneb käed kokku, tõstab tänupisarais silmad suitsust mustaks muutunud rehetoa lae poole ja õhkab väriseva häälega: “Jumal, Sa oled olnud meile hea! Meil on olnud hea saak. Hein on lakas, vili on aidas, kala ja liha on soolas. Me võime vastu minna külmale ja pikale talvele. Tänu, Jumal, Sulle selle eest!” See peremees teab, mida tähendab, kui vili rikneb liigse vihma käes või kuivab põuas. Ta teadis, mida tähendab, kui lõunalauale pole suurt midagi panna, sest lõikust pole olnud. Ta teadis, et kõik ei sõltu temast.