Aga kui sa oled õunaraksus, siis sa ei ole õuntega riius. Õuntel on priius – vabadus! – pääsemine oksalt kellegi pihku ja kõhtu. Õunteraskus tabab puud, ta ootab, et keegi tuleks raksu, tema raksu nii öelda, selline ütlemine millegipärast.
Vargile võiks ju ka öelda, õunavargile, ubinate manu, va varganägu, aga õunaraksus KÄIMINE nagu ehal ja kosjas käimine on üks kindel iidne tegevus.
,,Raksus käijad, ärge murdke puude oksi,“ oli kunagine uudise pealkiri. ,,Septembrikuine õunaraks – see on adrenaliinilaks! Üks väike kuritegu võiks ju ikka hinge peal olla,“ kirjutas 2019. a. sügisel oma blogis kirjanik Marek Kahro.
Sõna saba tuleb ette ka muudes oludes: Järsku, hooga, ühe RAKSUGA võttis poiss õunakoti selga. ,,Igal juhul, iga kell läheksin temaga õunaaeda, kas sina samuti?“ ,,Iga RAKS!“ Eile, sel ajal, kui me õunaraksus olime tuli hea mitu RAKSU vihma.
Mul pole jaksu minna õunaraksu, lähme homme, pärast teeme õunapomme.
