Märt-Matis Lille sügavfilosoofiline „Kadunud metsade kaja“ ja noore Sibeliuse emotsioonidesse uppuva „Metshaldja“ (võrratu Theodor Singi soolo!) esitused viisid mu sõna otseses mõttes metsa. Oli tunne nagu oleksid ängistavalt raielagendikult jõudnud lopsakalt vohavasse metsa ja sinna ära eksinud. Pole ime, et Sibelius ürgset metsamassiivi muusikaliselt nii hästi kujutada oskab – käis ta ju nooruses metsas kännu otsas viiulit harjutamas. Teos on kirjutatud 126 aastat tagasi (1895. aastal) kui metsade kadumisest ei osatud mõelda. Siis olid Põhjamaade metsad veel kõiksugu vaimude ja haldjate kodupaigaks ja mõjusid isegi hirmuäratavalt.
Kontserdi esimene pool kruvis ootused Palssoni fagotikontserdile õige kõrgele. Mida on täiesti teistsuguse looduse keskel sündinud Islandi heliloojal meile öelda?!
*
Vaheajal ringi jalutades meenus, mida 30 aastat tagasi kirjutas Martin Kuuskmannist kultuurileht SIRP (17. augustil 1990):
„Täna peaks Californiasse jõudma eesti noor fagotist Martin Kuuskmann, taskus tudengiviisa 5,5 aastaks ja ootamas 4-aastane stuudium San Jose Riiklikus Ülikoolis. /… / Martinil ei ole pagasis fagotti, sest dr Vernon Read on lubanud noormehele oma kooli poolt pilli kinkida. /… / Martin Kuuskmann on lõpetanud Muusikakeskkoolis Ilmar Aasmetsa fagotiklassi ja teinud igaks juhuks eksamid ka meie konservatooriumisse. Tal olevat natuke kahjugi, et jääb ilma õpingutest suurepärase pedagoogi Andres Lepnurme juures. „Ikka lähen, sest võimalused ennast teostada on seal võrreldamatult avaramad!“ otsustas ta. /… /“
Helilooja Pall Ragnar Palsson ütles enne fagotikontserdi „Play“ ettekannet, et temagi teosesse on kirjutatud Martini enda lugu ja vaimsus; muusiku teekond Nõmme mändide alt Ameerika suurlinnadesse. Palsson on ka ise mitmeid aastaid Nõmmel elanud, õppides kompositsiooni eriala doktorantuuris Eesti Muusikaakadeemias (Helena Tulve juhendamisel). Nii on talle Nõmme heliline atmosfäär igati tuttav. Teise osa jaoks sai islandi helilooja inspiratsiooni Väike- ja Suur-Ameerika tänavate läheduses asuvast Uue Maailma „aeglasest ja kuidagi hägusast meeleolust“. Kolmanda osa kohta ütleb helilooja: „Viimane osa kujutab omamoodi „pärast üleujutust“ seisundit, kus muusika kulgeb pehmetes lainetes ja fagott „laulab“ meile otsekui teiselt kaldalt.“
Palssoni teost kuulates püüdsin algul leida nõmmelikke allusioone, kuid leidsin sealt hoopis jäiseid Islandi tuuli, mis vuhisesid üle metsavaba müstilise saare… . Kas oli see vihje metsalagedale Eesti tulevikule?! Õnneks sain kohe aru, et teose nautimiseks tuleb helilooja eelnev selgitav tekst ära unustada ja äärmiselt põnevat teost kui niisugust nautida. Helilooja mängis fagotimängija võimete piiril – võib-olla just sellest teose pealkiri „Play“. Seda teost tuleks veel mitmeid kordi kuulata, et suudaksid tõusta helilooja mõttemaailma tasemele ja täiuslikult nautida niivõrd põnevalt orkestreeritud helikangast. Ka Martin Kuuskmann on tunnistanud, et teose lahtimängimine ja mõistmine on võtnud tal omajagu aega. Tänaseks on see teos aga saanud ta lemmikteoseks kogu talle kirjutatud repertuaaris. Ometi on Kuuskmannile fagotikontserte kirjutanud tõesti väga huvitavad heliloojad, nagu Erkki-Sven Tüür, Christopher Theofanidis, Tõnu Kõrvits ja David Chesky.
Sirje Vihma-Normet
